Mürka. Pea jagu üle

Minusugune hull korvpallifänn ei saanud jätta ju kuidagi ostmata selle talve hitti - elulooraamatut Martin Müürsepast. Lugesime siis seda vennaga kordamööda ning läbi sai ta meil mõlemal päris kiiresti.
Mart Soidro on teinud ära tohutu töö, et Eesti kuulsaima korvpalluri ja seni ainsa NBA mehe lugu kirja panna. Kirjutatud on mõnusas jutustavas stiilis ja lugeda on lausa põnev. Raamat, mida soovitan absoluutselt kõikidele! Ka neile, kes korvpallist suuremat lugu ei pea, kuna Martin on elav näide sellest, kuidas tippu võib jõuda ka siis, kui enam mitte keegi sinusse ei usu..
Kripeldama jäi vaid raamatu lõpuosa - Martin Müürsepa comebackist ning sellekevadisest korvpallihullusest, mis tänu Tarvale Eestimaad tabas. Minu jaoks oli viimases peatükis liiga vähe emotsiooni. Kuid ehk on viga minus endas, kuna jälgisin kõiki neid sündmusi ise vahetult tribüünilt ja seetõttu on minu mälestused eriti võimsad ning kõrvalseisjale ei olnud playoffide pallilahingud ehk üldse mitte nii vägevad?
Igal juhul tänud Martinile, et ta oma lugu jagas ja kõike paremat edaspidiseks!

Little Children - Tom Perrotta

Tom Perrotta Little Children on jälle üks neist raamatutest, mis mu nimekirjades figureerinud juba 3-4 aastat kindlasti. Olen praegu vist eriti heal lugemissoonel, sest neelan raamatuid viimasel ajal ühe kiiremini (nagu vanad head lugemisajad juba :)).

Eile õhtul võisin ka selle väikeste laste raamatu taha linnukese teha - loetud. Lugu tegelikult mitte lastest, vaid hoopis nende vanematest, emadest ning ka isadest, kes väikeste ilmakodanikega kodused ning nende rõõmudest ja muredest. Sellest, mismoodi tööl käiv vanem ei mõista seda, kes hommikust õhtuni väikelapsega kodus ja vastupidi. Igaüks vaatab asju oma mätta otsast ning ei raske on panna end nägema teise vaatenurka. Hästi eluline raamat. Natuke nagu Tom Parsons või Nick Hornby oma otse elust lugudega, mis on kaasahaaravad ja millega on end lihtne samastada. Mõnus lugemine ja soovitan.

Järgmiseks sukeldun aga ilmselt õuduste maailma ja järge ootab Joe Hill - Heart-shaped Box.

Paint It Black

Janet Fitch teeb seda jälle. Ta lummab oma fantastilise jutustamisoskusega, emotsioonide ja mõtete kirjeldamisega lehekülgede kaupa.. ilma, et erilist tegevust või dialoogi toimuks. Mõne autori puhul tunduks see mulle igav ja ma vaid libistaks silmad üle teksti ja liiguks edasi, sinna, kus midagi jälle toimub. Kuid Janet suudab lugejat puudutada, panna ta kaasa mõtlema ja tundma. Ta viib su oma peategelase maailma ja sa oled seal kinni.
Nagu Valge oleander, on ka see raamat kurb, kuids samas nii ilus. Raamat kaotusest ja valust ning avastusest, kui vähe me võime teada inimesest, kes on olnud meile nii lähedane, kui üldse võimalik. Kuidas elada edasi maailmas, kus pole enam TEDA? He's going to be dead a long time, Josie. You might as well get off the fucking couch.

Running with Scissors

Mõni nädal tagasi võtsin kätte ja tellisin Rahva Raamatu e-poest neli raamatut, mida juba pikemat aega olen lugeda/omada tahtnud. Augusten Burroughs'i Running with Scissors oli üks neist. Kuna see on minu lugemist vajavate raamatute listis juba nii kaua, siis ma ausalt öelda ei mäletagi enam, miks või kuidas ma ta avastasin.
Tegemist on memuaariga autori lapsepõlvest ja teismeeast, mis on hullumeelsem, kui üldse võiks kellegi elu ette kujutada. Raamatu tagakaas lubab kontrollimatuid naerupahvakuid, kuid päris nii minuga ei juhtunud. Pigem oli see uskumatu, kurb, kohati masendavgi. Hirmus mõelda, millistes oludes mõned lapsed üles peavad kasvama. Kui seda kõike aga surmtõsiselt võtta, siis võibki ilmselt hulluks minna (nagu mitmed selles memuaaris kirjeldatud inimesed reaalselt lähevadki).
Kas raamat siis meeldis mulle või mitte? Meeldis, kuigi oli väga tugevalt homoseksuaalne (mida oli päris veider lugeda tegelikult). Kirjutatud oli väga ladusalt ja hea oli lugeda, autor on kindlasti suurepärane jutustaja. Meeldis ka seetõttu, et andis hoopis teise vaatenurga elule - kui ma mõnikord mõtlen, et minul on asjad halvasti ja mu perekond on natuke omadega sassis, siis tasub järele mõelda, et millega võrreldes?
Soovitan!

Ma loen tegelikult küll, kogu aeg

Pea kuu aega pole jälle miskit postitanud. Võiks arvata, et raamatuhullus on mu maha jätnud? Kahjuks või õnneks ei saa seda siiski väita. Ma loen tegelikult küll, isegi väga palju, lihtsalt pole ühtegi raamatut päris LÕPUNI lugenud, et sellest siis siin kirjutada.

Viimasel ajal olen lugenud kõike muud, kui päris ilukirjandust. Kuigi nii mõnegi ilukirjandusteose olen soetanud küll. Need aga ootavad riiulis oma aega.

Juba mõni aeg tagasi köitis raamatupoes mu tähelepanu Oliver Sacksi Musicophilia. Tuntud neuroloog Sacks seob selles raamatus omavahel muusika kui nähtuse ning teaduse. Ta arutleb selle üle, kuidas muusika avaldab mõju meie ajule ning vastupidi, mismoodi me muusikat üldse tajume. Tema põhjalikke analüüse illustreerivad tema patsientide värvikad lood elust enesest. Raamat juba algab väga köitva looga ortopeedist Tony Cicoriast, keda ühel päeval tabab välk, sõna otseses mõttes. Peale seda tekib tal vastupandamatu soov klaverimuusikat kuulata, eriti Chopin'i. Veelgi enam, ta tahab seda ka ise esitama õppida. Muusikast saab tema kinnisidee, mille tõttu isegi ta suhe karile jookseb.

Samuti arutleb Sacks selle üle, miks mõned viisijupid meid kummitama kipuvad ning kuidas on võimalik oma peas (mõttes) perfektselt mõnda muusikapala esitada, isegi juhul, kui inimene on vahepeal kurdiks jäänud.

Kuna ma ise olen ka vägagi sõltuv muusikast ja leian ennast mitmeid kordi päevas mõttes mingit lugu ümisemas, siis selline lähenemine teemale on minu jaoks vägagi huvitav. Tõeliselt põnev lugemine, soovitan.

Lugesin ka OSHO uut raamatut, mis alles äsja eesti keeles ilmus. Seekordse pealkiri on RÕÕM - õnn, mis tärkab seespoolt. Ega sealt midagi uut ei ole. Loen ja mõtlen, et ma tean ju seda kõike. Kahjuks, aga ei järgi igapäevaselt neid ajatuid tarkusi. Elu tuleb vahele ja ei lase elada :) OSHO soovitab õnne mitte otsida, sest nii ei leidvat me teda kunagi. Niipea, kui enam ei otsi, on õnn aga järsku käes. Tüüpiline OSHO - alati inspireeriv ja mõtlemapanev.

Mis ma veel olen lugenud?

Filmi linastumise tuules püüdsin taaskord lugeda Eat, Pray, Love'i. Jõudsin umbes sama kaugele, nagu alati. Filmi ka vaatamas pole käinud. Eks ma üritan edasi. Raamat ei ole ju halb.. ma ei tea, mis mul sellega on..

Üht, teist ja kolmandat olen veel sirvinud. Shantaram ootab endiselt lõpuni lugemist. Vahepeal soetasin endale järjekordse Jodi Picoulti raamatu, mille nime praegu hajameelsusest võlgu jään ning Barbara Kingsolveri Lacuna.

Neist ja teistest lugemistest kindlasti edaspidi..

Alex Garland - Rand

The Beach (Rand) on olnud üks neist filmidest, mis panevad igatsema selle "millegi muu" järele - minna ära, olla keegi teine, teha midagi muud. The Beach filmina oli minu jaoks täiesti suurepärane - alates tegelaskujudest ja näitlejatest kuni maaliliste võttepaikade ja paradiisliku muusikani välja.

Sama filmi aluseks olev raamat on aga veidi teistsugune. Filmiga üksühele teemaarendust sealt ei leia. Võiks isegi öelda, et pettusin natuke, kuna lootsin lugeda raamatust Richardi mõtteid sellisel kujul, nagu need filmis kõlama jäid. Selle asemel olin silmitsi küllaltki räige 20-aastaste kõnepruugiga ning Sali tegelaskujuna kangastus mulle ikka ja jälle üks teatud naisterahvas, kellega mõni aeg tagasi tööalaselt kokku puutusin. See tegi Salist minu jaoks ehk veidi ebameeldivama tegelase, kui ta muidu olnuks.

Kuid igatsus paradiisi järele jäi minus siiski püsima, ka peale raamatu lugemist. Kui oled loomult seikleja, siis see ongi see, mida pead tegema.. Kuid see, mida sa paradiisiks pead, võib ühel hetkel hoopis põrguks osutuda. Kõik sõltub vaatenurgast. Tõeline paradiis saab ikkagi ainult sinus eneses peituda.

Lõpetamata lugude vahepala

Mul on pikemat aega lugemisel päris mitu raamatut. Ent päris lõpuni pole vahepeal ühegagi jõudnud. Seepärast ka tavatult pikk paus postituste vahel.

Gregory David Robertsi Shantaramiga alustasin juba suvel, kuid nüüd on see mu kapinurgale väga pikaks ajaks seisma jäänud. Lihtsalt aega on vaja, et süveneda, kuna see raamat nõuab pühendumist. Teine põhjus võib olla see, et ma ei tahagi, et see läbi saaks.
Amazonist leidsin suurepärase kommentaari Shantarami kohta. Kuna ilmselt ei leiaks isegi paremaid sõnu, siis siin see on:

Best Book of 2005, September 14, 2006
By Patrick M. Blackburn "BruinsRule23"

This review is from: Shantaram (Paperback)
It's just not fair. Gregory David Roberts is one of the best writers of our time, and I do not make that statement lightly. I am usually a 350-400 page novel-reader -- I like to get in and get out. But after reading the first paragraph (I dare you to read it and NOT be interested in seeing where he goes), I couldn't stop thinking about it. Actually, I read the first paragraph in Borders, put it down and went home. I simply didn't want to start a 900 page novel. But I couldn't get the passage out of my head the whole night, and returned the next day to purchase it. This book is magical. It reads like the best non-fiction adventure novel (!) ever written. I gave the book to my dad for his birthday and about a month later asked him how it was going. He told me that he had 100 pages left but hadn't read in two weeks because he "didn't want it to end."

Instead of a synopsis of the book, which is available in so many places, I thought I'd tell you my thoughts about the book and how it impacted me and those around me. I hope it helps. I tell everyone about this book and always say the same two things:

1) Don't let the 900 pages scare you.
2) Read the first paragraph. If you aren't interested in that, don't go on. But if that paragraph doesn't inspire you, I have no idea why you read in the first place. You can read the first page here on Amazon.

Hiljuti leidsin viimaks ometi ühest antikvariaadist Alex Garlandi The Beachi eestikeelse versiooni Rand. Seegi raamat on mul hetkel pooleli, kuid tõenäoliselt saab minu mõtteid selle kohta juba õige pea lugeda.
Raamatu filmiversiooni olen mitmeid kordi vaadanud ning see on pannud mindki unistama sarnasest põgenemisest reaalsusest ning paradiisiotsingutest. Teame aga, et filmi lõpuks veendub Richard, et paradiis pole mitte koht kaardil, vaid hoopis tunne.. miski, mis tuleks enda seest leida :)

Sirvinud ja tükati lugenud olen veel teisigi raamatuid - Anne Jirschi Intuitsiooni, Krayoni üht raamatutest, Andragoogika õpikut (jah, kool algas jälle) ja ühtteist muudki. Püüan end jälle sügistalvisesse lugemisrütmi saada ning eks siis hakkab ka postitusi regulaarsemalt ilmuma :)

Holland mitte ainult Hollandist ja Jodi Picoult

Puhkus Türgis möödus päevitades ja lugedes ja muidugi süües ka :) Pikemalt siis lugemisest.

Juba mõni aeg tagasi soetasin endale raamatu nimega Netherland (Holland). Põhjust pole raske leida, Hollandis elatud aeg on jätnud oma jälje ja kõik, mis selle paigaga seotud, tõmbab automaatselt mu tähelepanu. Hollandist oli raamatus küll juttu, kuid tegevus toimus suures osas hoopis New Yorgis. See on raamat üksindusest, suhtest ja eelkõige kriketist. Kaanel küsitakse lugejalt: mida sa teed, kui naine võtab su poja ja jätab su üksi linna, mis on täis vaime? Oma loo jutustab Hans, kes on pärit Haagist ning õppinud Inglismaal. Ühel hetkel on nad naisega kolinud New Yorki ja saanud seal lapse. Ühtäkki varisevad aga Manhattani tornid rusudeks ja samamoodi variseb koost ka nende suhe.

Täitsa loetav raamat. Kindlasti sain teada palju kriketist. Point nagu oli ja nagu ei olnud ka. Mitte superelamus, aga loetav.

Kuna puhkust oli veel mitu päeva, aga raamatu sain läbi, siis leidsin Alanya võibolla ainsast raamatuid müüvast poest kasutatud Jodi Picoulti Handle With Care. Loetav, aga ei midagi enamat. Jodi Picoultil on väga palju paremaid raamatuid.



Intrigeeriv teema taaskord. Perre sünnib laps haruldase geneetilise haigusega, mille tõttu tema luud on nii haprad, et võivad ka aevastades puruneda. Ema otsustab võidelda oma lapse heaolu eest ja kaebab kohtusse oma ämmaemanda, kes juhtumisi on tema parim sõbranna. Samas on ta niivõrd silmaklappidega oma uue eesmärgi poole rühkimas, et jätab täiesti tähelepanuta oma teise tütre ning abikaasa. Loo lõpp oli kuidagi eriti.. võlts.

Ralphi pidu

Ma ausalt öelda püüdsin lugeda mitut raamatut vahepeal, kuid kohe kuidagi ei edenenud midagi uut ja üldse tundsin, et vajan vahelduseks mingit kergemat lugemist, naisteka stiilis.
Riiulilt leidsin juba ammu-ammu loetud Lisa Jewelli Ralph's Party eestikeelse versiooni Ralphi pidu, mis ilmunud kunagi 2000 algul (umbes siis ma seda ilmselt ka esimest korda lugesin). Kahe õhtuga (mis seal salata, osaliselt ka ööga) oli raamatuga tutvus uuendatud ning täna võin vaatamata unisele olekule öelda, et oli ikka täitsa lahe lugemine.

Ralphi pidu on muide Lisa Jewelli esikromaan. Loo keskmes on Almanac Road 31 majas elavad noored inimesed, kelle omavahelisi suhteid selle raamatu lehekülgedel kajastatakse.
Ralph ja Smith on kauaaegsed sõbrad, kes otsustavad oma korteri vaba toa välja üürida. Nii ristuvad nende teed Jemiga, kes ühel õhtul astub sellesse oma unenägudest pärit majja. Korrus kõrgemal elavad 15 aastat koos olnud Karl ja Siobhan ning kõige kõrgemal meestemagnet Cheri.
Tuleb tõdeda, et nende kuue suhtesasipuntrad on päris mõnusalt kirja pandud ja lugemine edeneb vähimagi vaevata. Näiliselt kerge naisteka veergudelt leidsin sel korral lugedes ka palju sügavamaid sõnumeid. Jemi lemmikust Chinatowni supermarketi lihuniku sõnades oli midagi mõtlemapanevad vast kõigi jaoks (originaali austades tsiteerin ka originaalkeeles):

"Everyone in this city is scared, aren't they? There are lots of weirdos out there, but I don't suppose many of them are likely to kill you or kidnap you, are they?...So many people in this world and the law of averages says that you can only ever get to know such a tiny percentage of them. And fear means that you'll get to know even less. Why are we so scared of each other?"

Tõesti, miks me üksteist nii väga kardame?

Kadunud sümbol

Dan Browni raamatuid lugesin viimati aastaid tagasi. Ei mäletagi enam täpselt, millal näiteks Da Vinci koodi lugesin.

Kadunud sümboli (The Lost Symbol) näol on tegemist järjekordse seiklusega, kus sümboloog Robert Langdon tegeleb ülisalajaste mõistatuste lahendamisega.
Sel korral saab tuntud teadlane väga äkilise kutse esineda Washingtonis loenguga, kuid kohale jõudes hakkavad hargnema hoopis teist laadi sündmused. Kapitooliumi hoone saalist leiab Langdon hoopis oma sõbra vabamüürlaste juhtfiguuri Peter Solomoni maharaiutud käe.. Peagi ilmub kohale ka CIA ning teatab, et tegemist on riigi julgeoleku seisukohast äärmiselt ohtliku olukorraga. Mis täpselt selle põhjustab ja milline ööpäev Robert Langdoni Washingtonis ees ootab, jäägu igaühe enda lugeda.
Raamat on väga kaasakiskuv. Pinge algab kohe esimeselt leheküljelt ega kao niipea. Põnevust jagub lõpuni.. mis paraku, vähemalt minu jaoks muutub liiga hollywoodilikuks. Pinge saab ühel hetkel otsa ja peale seda on veel miskipärast kirjutatud mitu lehekülge teksti, kus on küll ka sügavamaid mõtteid, kuid selle ümber ka palju vahtu.

Tahtsin veel mainida raamatu tõlget ja toimetamist. Olen viimasel ajal lugenud enamasti inglise keeles ja ehk isegi veidi võõrdunud tõlkekirjandusest. Paraku pole viimases midagi rõõmustavat. Raamatud tahetakse vist nii kiirelt müüki paisata, et viimane lihv jääb sageli andmata. Palju esines ka selles raamatus halba tõlget või pigem tõlgendust. Mitmel korral kujutlesin lauseid originaalkeeles ja märkasin, et otsetõlge ei olnud alati parim lahendus mõtte edasi andmiseks. Kuid olen veel hullemaid tekste lugenud ja seepärast ka mõnel korral raamatu lausa pooleli jätnud. Üldises plaanis ei olnud saab tõlge hindeks korraliku 4+ :)

Angel's Game 2

Saigi raamat läbi loetud. Lõpp oli veel eriti kummaline. Üks müstiline lugemine üle pika aja. Tekitas soovi Barcelonas jälle ringi vaadata ning tekitas ka soovi kirjutada.. Proovida oma aju väänata ja vaadata, mis välja tuleb (nagu soovitas Isabellal teha raamatu peategelane David Martin).
Päris hinnet 5 see teos minult ei saa, midagi jäi nagu puudu..

Angel's Game 1

Carlos Ruiz Zafóniga on mul mingi selline värk, et väga meeldib, aga väga raskelt tuleb. Nii nagu ma vaevlesin Tuule varju raamatuga, olen ma nüüd hädas Inglimänguga. On küll põnev, kuid Zafónile omaselt on väga palju erinevaid lugusid, mis teeb jälgimise palju raskemaks.

Raamatu stiil on juba üsna äratuntavalt sarnane autori eelmise raamatuga. Tegevus toimub sealsamas Barcelona tänavatel, kuid mõned aastakümned varem, kui Tuule varjus.
See lugu on süngem ja müstilisem. Raamatulehekülgedel eksleb kirjanik David Martin, kelle päästab surmatõvest salapärane kirjastaja Andreas Corelli..

Kirjanik ise on oma raamatust rääkinud nii:
"The Angel’s Game has many games inside, one of them with the reader. It is a book designed to make you step into the storytelling process and become a part of it. In other words, the wicked, gothic chick wants your blood. Beware. Maybe, without realizing, I ended up writing a monster book after all... Don’t say I didn’t warn you, courageous reader. I’ll see you on the other side." --Carlos Ruiz Zafón

Tõlgin siis ka natuke vabas vormis: Inglimängus on peidus mitmeid mänge, üks neist mängib lugejaga. See raamat on loodud sundma sind astuma loojutustamise protsessi ja saama osaks sellest. Teiste sõnadega tahab see nurjatu, gootilik tütarlaps teie verd. Olge ettevaatlik! Võibolla kirjutasin ma eneselegi teadmata hoopis koletisliku raamatu... Ära ütle, et ma ei hoiatanud sind, vapper lugeja. Teispoolsuses näeme.

Kui kunagi lõpuni jõuan.. annan teada :)

Seitse maailma

Niisiis - Seitse maailma.
Avantüristide blogipidajaina tuntuks saanud autorid on pannud kaante vahele oma rännaku Lõuna-Ameerikas. See on jahmatav, julge, uskumatu, võimas, põnev, muinajutuline, sürreaalne ja muud sellised sõnad.
Eriti meeldib mulle nende rännustiil - näha igas võõras kogemuses uut võimalikku reaalsust. Nad ei arvusta, nad ei anna hinnanguid. Nad KOGEVAD ja tunnetavad maailma läbi enese. See on küll kohati väga äärmuslik, kuid miks ka mitte. Õige ja vale ning lubatu ja lubamatu piirid ongi igaühe jaoks erinevad. Julgus neid kombata on juba iseenesest tunnustust vääriv.
Raamat paneb ennastki unistama ja tahtma kogeda teisi reaalsusi. See inspireerib ning mida veel tahta ühelt reisiraamatult..

Liiga palju head...

Liiga palju häid raamatuid käeulatuses tähendab seda, et loed neid kõiki korraga ja lõpule millegagi ei jõua.
Juba puhkuse ajal hakkasin bussisõidu ajal ajaviiteks lugema Richard Bransoni inspireerivat raamatut Screw It, Let's Do It. Hetkeseisuga on see aga pooleli, kuna vahepeal see Bransoni õhkav vaimustus ja lennukas propaganda väsitas mu ära ning haarasin ilukirjanduse järele..
Hiljuti sai ostetud Carlos Ruiz Zafóni Angel's Game ning nagu Tuule varigi on see inglimängu raamat väga sõltuvusttekitav. Ent kuna elus on nii palju muudki toredat teha, siis aegajalt jääb lugemine ikka tahaplaanile. Seetõttu ununeb ajuti, et miskit põnevat on juba lugemisel ja ei ole vaja veel üht alustada. Nii ma seda viimast just tegingi. Hakkasin lugema Avantüristidena blogi kaudu tuntuks saanud Beriti ja Terje reisiraamatut Seitse maailma.
Nii mul siis ongi praegu värskelt kolm raamatut pooleli. Ühestki siin praegu pikemat juttu ei tee ja kokkuvõtted ning muljed tulevad ikka siis, kui raamat läbi. Lihtsalt väike update minu vahepealsetest toimetamistest raamatute seltsis.

The Girl Who Kicked the Hornets' Nest

Stieg Larssoni triloogia kolmas osa oli täpselt nii hea, nagu arvasin ning ehk paremgi veel.
Lisbeth Salander on ebatavaline naisterahvas, kes tänu oma vaimsetele võimetele ning kompromissitule käitumisele tekitab probleeme kõige kõrgemates ja salajasemates võimusektorites. Triloogia esimeses osas alanud tegevusliinid jõuavad siin lõpule.
Mikael Blomkvist on siingi kangelane, kes sepitseb liitlaste abiga kavala plaani päästmaks Lisbethi kallutatud seadusesilmade küüsist ning paljastamaks Rootsi salapolitsei sisemise veelgi salajasema üksuse. See "osakond" on tegutsenud väljaspool seaduste ning moraali ja eetika piire ning Lisbethi hädad on alguse saanud justnimelt sealt.
Tuline kahju on, et Stieg Larsson ei elanud nii kaua, et näha oma raamatute edu ning veel kurvem, et ta ei saa rikastada meie kirjandust rohkemate sarnaste põnevuslugudega. Millenniumi triloogia on kahtlemata viimase aja parimaid krimikirjanduses. Võrdleksin Grishami tippudega - Pelikani memorandum ja Klient näiteks.
Soovitan soojalt otsast alustada, kes veel lugenud pole :)

The Shadow of The Wind

Ma just vaatasin järele ühest varasemast blogist, et esmakordselt alustasin selle raamatu lugemist juba 13. juunil 2007 ehk siis pea 3 aastat tagasi. Ega täpselt enam ei mäletagi, kuidas see mu omandusse sattus. Küllap ostsin Rahva Raamatust.
Esialgu läks lugemine väga mõnusalt, kuid mõni aeg hiljem olen kirjutanud järgmist:

Vahepeal on olnud palju tegemist ja vähe aega lugemiseks. Olen üritanud jätkata "tuule varju" neelamist, aga see on üks sellistest raamatutest, mille sees tuleb kogu aeg olla. Niipea kui jätad selle mõneks ajaks kõrvale, lummus kaob.

Seejärel oli mul raamat välja laenatud pikemaks ajaks ning kui ta ükskord tagasi sain, alustasin uuesti algusest, et jälle lummusse sattuda. Sattusingi - ülepeakaela.

Selles raamatus pole mitte üks lugu, vaid mitmeid lugusid. Seal on lugu Danielist, kelle isa viib 10-aastasena salapärasesse paika, Unustatud Raamatute Surnuaeda, kust poiss võib valida endale ühe raamatu. Leitud raamat on Tuule vari (The Shadow of The Wind).
Sellest hetkest hakkavad hargnema paljud teisedki lood - Barcelonast, sõjast, Ferminist, Clarast, Jorgest, Manuelist, Nuriast ja paljudest teistest ning eelkõige Julian Carax'ist, Tuule varju autorist.
Lisaks on see lugu armastusest ja vihkamisest ning unistustest.
Suurepärane jutustus, mis jääb kauaks kummitama.. ning ma võin ainult ette kujutada, kui kaunilt see originaalis hispaaniakeelsena kõlab..

Shutter Island

Kui Shutter Island Leonardo di Caprioga peaosas meie kinodesse jõudis, teadsin, et tahan enne selle nägemist kindlasti Dennis Lehane'i samanimelise raamatu läbi lugeda. Ühel õhtul peale tööd Rahva Raamatust läbi jalutades ma ta leidsingi.
Teddy (di Caprio siis) ja tema partner Chuck saadetakse uurima ühe naise veidrat kadumist väiksel saarel asuvast vangla-hullumajast. Kõik tundub ülimalt kahtlane ja lavastatud ning Teddyl on ka oma isiklikud huvid mängus, miks ta just seda juhtumit uurima minna tahtis.
Muljed?
Meeldis ja ei meeldinud ka. Meeldis, et lõpp ei olnud aimatav (vähemalt minu jaoks). Terav dialoog oli vägagi nauditav, samas häiris mind vigane grammatika, mis oli ilmselgelt taotluslik. Võibolla oli põhjuseks see, et inglise keel ei ole minu emakeel ja seetõttu on ka 1950ndate Ameerika kõnekeel mulle tundmatu.
Kas soovitan?
Jah, ikka. Lugu on ju igati intrigeeriv. Põnev lugemine on see kindlasti.

Sissejuhatus

Minu olematu järjepidevuse juures on muidugi kahtlane, et ma kõik oma lugemiselamused siia blogisse salvestatud saan, aga vähemalt annan ma oma parima.
Tõstan siia ka eelmise lugemisblogi postitused varasematest aegadest.