The Beach (Rand) on olnud üks neist filmidest, mis panevad igatsema selle "millegi muu" järele - minna ära, olla keegi teine, teha midagi muud. The Beach filmina oli minu jaoks täiesti suurepärane - alates tegelaskujudest ja näitlejatest kuni maaliliste võttepaikade ja paradiisliku muusikani välja.
Sama filmi aluseks olev raamat on aga veidi teistsugune. Filmiga üksühele teemaarendust sealt ei leia. Võiks isegi öelda, et pettusin natuke, kuna lootsin lugeda raamatust Richardi mõtteid sellisel kujul, nagu need filmis kõlama jäid. Selle asemel olin silmitsi küllaltki räige 20-aastaste kõnepruugiga ning Sali tegelaskujuna kangastus mulle ikka ja jälle üks teatud naisterahvas, kellega mõni aeg tagasi tööalaselt kokku puutusin. See tegi Salist minu jaoks ehk veidi ebameeldivama tegelase, kui ta muidu olnuks.
Kuid igatsus paradiisi järele jäi minus siiski püsima, ka peale raamatu lugemist. Kui oled loomult seikleja, siis see ongi see, mida pead tegema.. Kuid see, mida sa paradiisiks pead, võib ühel hetkel hoopis põrguks osutuda. Kõik sõltub vaatenurgast. Tõeline paradiis saab ikkagi ainult sinus eneses peituda.
