Angel's Game 2

Saigi raamat läbi loetud. Lõpp oli veel eriti kummaline. Üks müstiline lugemine üle pika aja. Tekitas soovi Barcelonas jälle ringi vaadata ning tekitas ka soovi kirjutada.. Proovida oma aju väänata ja vaadata, mis välja tuleb (nagu soovitas Isabellal teha raamatu peategelane David Martin).
Päris hinnet 5 see teos minult ei saa, midagi jäi nagu puudu..

Angel's Game 1

Carlos Ruiz Zafóniga on mul mingi selline värk, et väga meeldib, aga väga raskelt tuleb. Nii nagu ma vaevlesin Tuule varju raamatuga, olen ma nüüd hädas Inglimänguga. On küll põnev, kuid Zafónile omaselt on väga palju erinevaid lugusid, mis teeb jälgimise palju raskemaks.

Raamatu stiil on juba üsna äratuntavalt sarnane autori eelmise raamatuga. Tegevus toimub sealsamas Barcelona tänavatel, kuid mõned aastakümned varem, kui Tuule varjus.
See lugu on süngem ja müstilisem. Raamatulehekülgedel eksleb kirjanik David Martin, kelle päästab surmatõvest salapärane kirjastaja Andreas Corelli..

Kirjanik ise on oma raamatust rääkinud nii:
"The Angel’s Game has many games inside, one of them with the reader. It is a book designed to make you step into the storytelling process and become a part of it. In other words, the wicked, gothic chick wants your blood. Beware. Maybe, without realizing, I ended up writing a monster book after all... Don’t say I didn’t warn you, courageous reader. I’ll see you on the other side." --Carlos Ruiz Zafón

Tõlgin siis ka natuke vabas vormis: Inglimängus on peidus mitmeid mänge, üks neist mängib lugejaga. See raamat on loodud sundma sind astuma loojutustamise protsessi ja saama osaks sellest. Teiste sõnadega tahab see nurjatu, gootilik tütarlaps teie verd. Olge ettevaatlik! Võibolla kirjutasin ma eneselegi teadmata hoopis koletisliku raamatu... Ära ütle, et ma ei hoiatanud sind, vapper lugeja. Teispoolsuses näeme.

Kui kunagi lõpuni jõuan.. annan teada :)

Liiga palju head...

Liiga palju häid raamatuid käeulatuses tähendab seda, et loed neid kõiki korraga ja lõpule millegagi ei jõua.
Juba puhkuse ajal hakkasin bussisõidu ajal ajaviiteks lugema Richard Bransoni inspireerivat raamatut Screw It, Let's Do It. Hetkeseisuga on see aga pooleli, kuna vahepeal see Bransoni õhkav vaimustus ja lennukas propaganda väsitas mu ära ning haarasin ilukirjanduse järele..
Hiljuti sai ostetud Carlos Ruiz Zafóni Angel's Game ning nagu Tuule varigi on see inglimängu raamat väga sõltuvusttekitav. Ent kuna elus on nii palju muudki toredat teha, siis aegajalt jääb lugemine ikka tahaplaanile. Seetõttu ununeb ajuti, et miskit põnevat on juba lugemisel ja ei ole vaja veel üht alustada. Nii ma seda viimast just tegingi. Hakkasin lugema Avantüristidena blogi kaudu tuntuks saanud Beriti ja Terje reisiraamatut Seitse maailma.
Nii mul siis ongi praegu värskelt kolm raamatut pooleli. Ühestki siin praegu pikemat juttu ei tee ja kokkuvõtted ning muljed tulevad ikka siis, kui raamat läbi. Lihtsalt väike update minu vahepealsetest toimetamistest raamatute seltsis.

The Shadow of The Wind

Ma just vaatasin järele ühest varasemast blogist, et esmakordselt alustasin selle raamatu lugemist juba 13. juunil 2007 ehk siis pea 3 aastat tagasi. Ega täpselt enam ei mäletagi, kuidas see mu omandusse sattus. Küllap ostsin Rahva Raamatust.
Esialgu läks lugemine väga mõnusalt, kuid mõni aeg hiljem olen kirjutanud järgmist:

Vahepeal on olnud palju tegemist ja vähe aega lugemiseks. Olen üritanud jätkata "tuule varju" neelamist, aga see on üks sellistest raamatutest, mille sees tuleb kogu aeg olla. Niipea kui jätad selle mõneks ajaks kõrvale, lummus kaob.

Seejärel oli mul raamat välja laenatud pikemaks ajaks ning kui ta ükskord tagasi sain, alustasin uuesti algusest, et jälle lummusse sattuda. Sattusingi - ülepeakaela.

Selles raamatus pole mitte üks lugu, vaid mitmeid lugusid. Seal on lugu Danielist, kelle isa viib 10-aastasena salapärasesse paika, Unustatud Raamatute Surnuaeda, kust poiss võib valida endale ühe raamatu. Leitud raamat on Tuule vari (The Shadow of The Wind).
Sellest hetkest hakkavad hargnema paljud teisedki lood - Barcelonast, sõjast, Ferminist, Clarast, Jorgest, Manuelist, Nuriast ja paljudest teistest ning eelkõige Julian Carax'ist, Tuule varju autorist.
Lisaks on see lugu armastusest ja vihkamisest ning unistustest.
Suurepärane jutustus, mis jääb kauaks kummitama.. ning ma võin ainult ette kujutada, kui kaunilt see originaalis hispaaniakeelsena kõlab..