Ma loen tegelikult küll, kogu aeg

Pea kuu aega pole jälle miskit postitanud. Võiks arvata, et raamatuhullus on mu maha jätnud? Kahjuks või õnneks ei saa seda siiski väita. Ma loen tegelikult küll, isegi väga palju, lihtsalt pole ühtegi raamatut päris LÕPUNI lugenud, et sellest siis siin kirjutada.

Viimasel ajal olen lugenud kõike muud, kui päris ilukirjandust. Kuigi nii mõnegi ilukirjandusteose olen soetanud küll. Need aga ootavad riiulis oma aega.

Juba mõni aeg tagasi köitis raamatupoes mu tähelepanu Oliver Sacksi Musicophilia. Tuntud neuroloog Sacks seob selles raamatus omavahel muusika kui nähtuse ning teaduse. Ta arutleb selle üle, kuidas muusika avaldab mõju meie ajule ning vastupidi, mismoodi me muusikat üldse tajume. Tema põhjalikke analüüse illustreerivad tema patsientide värvikad lood elust enesest. Raamat juba algab väga köitva looga ortopeedist Tony Cicoriast, keda ühel päeval tabab välk, sõna otseses mõttes. Peale seda tekib tal vastupandamatu soov klaverimuusikat kuulata, eriti Chopin'i. Veelgi enam, ta tahab seda ka ise esitama õppida. Muusikast saab tema kinnisidee, mille tõttu isegi ta suhe karile jookseb.

Samuti arutleb Sacks selle üle, miks mõned viisijupid meid kummitama kipuvad ning kuidas on võimalik oma peas (mõttes) perfektselt mõnda muusikapala esitada, isegi juhul, kui inimene on vahepeal kurdiks jäänud.

Kuna ma ise olen ka vägagi sõltuv muusikast ja leian ennast mitmeid kordi päevas mõttes mingit lugu ümisemas, siis selline lähenemine teemale on minu jaoks vägagi huvitav. Tõeliselt põnev lugemine, soovitan.

Lugesin ka OSHO uut raamatut, mis alles äsja eesti keeles ilmus. Seekordse pealkiri on RÕÕM - õnn, mis tärkab seespoolt. Ega sealt midagi uut ei ole. Loen ja mõtlen, et ma tean ju seda kõike. Kahjuks, aga ei järgi igapäevaselt neid ajatuid tarkusi. Elu tuleb vahele ja ei lase elada :) OSHO soovitab õnne mitte otsida, sest nii ei leidvat me teda kunagi. Niipea, kui enam ei otsi, on õnn aga järsku käes. Tüüpiline OSHO - alati inspireeriv ja mõtlemapanev.

Mis ma veel olen lugenud?

Filmi linastumise tuules püüdsin taaskord lugeda Eat, Pray, Love'i. Jõudsin umbes sama kaugele, nagu alati. Filmi ka vaatamas pole käinud. Eks ma üritan edasi. Raamat ei ole ju halb.. ma ei tea, mis mul sellega on..

Üht, teist ja kolmandat olen veel sirvinud. Shantaram ootab endiselt lõpuni lugemist. Vahepeal soetasin endale järjekordse Jodi Picoulti raamatu, mille nime praegu hajameelsusest võlgu jään ning Barbara Kingsolveri Lacuna.

Neist ja teistest lugemistest kindlasti edaspidi..

Lõpetamata lugude vahepala

Mul on pikemat aega lugemisel päris mitu raamatut. Ent päris lõpuni pole vahepeal ühegagi jõudnud. Seepärast ka tavatult pikk paus postituste vahel.

Gregory David Robertsi Shantaramiga alustasin juba suvel, kuid nüüd on see mu kapinurgale väga pikaks ajaks seisma jäänud. Lihtsalt aega on vaja, et süveneda, kuna see raamat nõuab pühendumist. Teine põhjus võib olla see, et ma ei tahagi, et see läbi saaks.
Amazonist leidsin suurepärase kommentaari Shantarami kohta. Kuna ilmselt ei leiaks isegi paremaid sõnu, siis siin see on:

Best Book of 2005, September 14, 2006
By Patrick M. Blackburn "BruinsRule23"

This review is from: Shantaram (Paperback)
It's just not fair. Gregory David Roberts is one of the best writers of our time, and I do not make that statement lightly. I am usually a 350-400 page novel-reader -- I like to get in and get out. But after reading the first paragraph (I dare you to read it and NOT be interested in seeing where he goes), I couldn't stop thinking about it. Actually, I read the first paragraph in Borders, put it down and went home. I simply didn't want to start a 900 page novel. But I couldn't get the passage out of my head the whole night, and returned the next day to purchase it. This book is magical. It reads like the best non-fiction adventure novel (!) ever written. I gave the book to my dad for his birthday and about a month later asked him how it was going. He told me that he had 100 pages left but hadn't read in two weeks because he "didn't want it to end."

Instead of a synopsis of the book, which is available in so many places, I thought I'd tell you my thoughts about the book and how it impacted me and those around me. I hope it helps. I tell everyone about this book and always say the same two things:

1) Don't let the 900 pages scare you.
2) Read the first paragraph. If you aren't interested in that, don't go on. But if that paragraph doesn't inspire you, I have no idea why you read in the first place. You can read the first page here on Amazon.

Hiljuti leidsin viimaks ometi ühest antikvariaadist Alex Garlandi The Beachi eestikeelse versiooni Rand. Seegi raamat on mul hetkel pooleli, kuid tõenäoliselt saab minu mõtteid selle kohta juba õige pea lugeda.
Raamatu filmiversiooni olen mitmeid kordi vaadanud ning see on pannud mindki unistama sarnasest põgenemisest reaalsusest ning paradiisiotsingutest. Teame aga, et filmi lõpuks veendub Richard, et paradiis pole mitte koht kaardil, vaid hoopis tunne.. miski, mis tuleks enda seest leida :)

Sirvinud ja tükati lugenud olen veel teisigi raamatuid - Anne Jirschi Intuitsiooni, Krayoni üht raamatutest, Andragoogika õpikut (jah, kool algas jälle) ja ühtteist muudki. Püüan end jälle sügistalvisesse lugemisrütmi saada ning eks siis hakkab ka postitusi regulaarsemalt ilmuma :)