Picture Perfect

Cassie on antropoloog, kes Tansaanias viibides satub juhuslikult filmivõtetele konsultandiks. Tema ja kuulsa filmistaari Alexi vahel tekib aga midagi enamat, mis areneb kiiresti tõsiseks suhteks ja nad abielluvad juba sealsamas Tansaanias.
Alex viib Cassie koju ning elu filmistaari naisena on ilus kui unenägu... kuni... selgub, et päris nii imeline see maailm siiski pole. Alexil on nimelt kombeks paha tujuga oma naist klohmida, mida ta alati pärast kahetseb ja lubab mitte kunagi enam korrata. Cassie'l on aga Alexist nii kahju ja ta püüab teda alati lohutada, peale seda, kui jälle peksa on saanud, sest ta näeb, kui raskelt mees seda üle elab..
Huh, minu jaoks täiesti kujutlematu situatsioon.. ei mõista neid naisi, kuid ilmselt on tõesti väga raske end sellisest suhtest lahti rebida. Kas ja kuidas see Cassie'l õnnestub, lugege raamatust.
Picoult kirjutab väga ladusalt ja lugemine läheb kergelt. Teema on aga üsna raske seedida ning prognoos ei ole mitte soodne sellistes suhetes. Paraku teraapia aitab vaid üliväheseid ning ka suhte lõppedes kipuvad mehed oma teguviisi jätkama järgmistes suhetes ja ka naised leiavad tihti enda kõrvale sarnaste kommetega mehe..

Ma loen tegelikult küll, kogu aeg

Pea kuu aega pole jälle miskit postitanud. Võiks arvata, et raamatuhullus on mu maha jätnud? Kahjuks või õnneks ei saa seda siiski väita. Ma loen tegelikult küll, isegi väga palju, lihtsalt pole ühtegi raamatut päris LÕPUNI lugenud, et sellest siis siin kirjutada.

Viimasel ajal olen lugenud kõike muud, kui päris ilukirjandust. Kuigi nii mõnegi ilukirjandusteose olen soetanud küll. Need aga ootavad riiulis oma aega.

Juba mõni aeg tagasi köitis raamatupoes mu tähelepanu Oliver Sacksi Musicophilia. Tuntud neuroloog Sacks seob selles raamatus omavahel muusika kui nähtuse ning teaduse. Ta arutleb selle üle, kuidas muusika avaldab mõju meie ajule ning vastupidi, mismoodi me muusikat üldse tajume. Tema põhjalikke analüüse illustreerivad tema patsientide värvikad lood elust enesest. Raamat juba algab väga köitva looga ortopeedist Tony Cicoriast, keda ühel päeval tabab välk, sõna otseses mõttes. Peale seda tekib tal vastupandamatu soov klaverimuusikat kuulata, eriti Chopin'i. Veelgi enam, ta tahab seda ka ise esitama õppida. Muusikast saab tema kinnisidee, mille tõttu isegi ta suhe karile jookseb.

Samuti arutleb Sacks selle üle, miks mõned viisijupid meid kummitama kipuvad ning kuidas on võimalik oma peas (mõttes) perfektselt mõnda muusikapala esitada, isegi juhul, kui inimene on vahepeal kurdiks jäänud.

Kuna ma ise olen ka vägagi sõltuv muusikast ja leian ennast mitmeid kordi päevas mõttes mingit lugu ümisemas, siis selline lähenemine teemale on minu jaoks vägagi huvitav. Tõeliselt põnev lugemine, soovitan.

Lugesin ka OSHO uut raamatut, mis alles äsja eesti keeles ilmus. Seekordse pealkiri on RÕÕM - õnn, mis tärkab seespoolt. Ega sealt midagi uut ei ole. Loen ja mõtlen, et ma tean ju seda kõike. Kahjuks, aga ei järgi igapäevaselt neid ajatuid tarkusi. Elu tuleb vahele ja ei lase elada :) OSHO soovitab õnne mitte otsida, sest nii ei leidvat me teda kunagi. Niipea, kui enam ei otsi, on õnn aga järsku käes. Tüüpiline OSHO - alati inspireeriv ja mõtlemapanev.

Mis ma veel olen lugenud?

Filmi linastumise tuules püüdsin taaskord lugeda Eat, Pray, Love'i. Jõudsin umbes sama kaugele, nagu alati. Filmi ka vaatamas pole käinud. Eks ma üritan edasi. Raamat ei ole ju halb.. ma ei tea, mis mul sellega on..

Üht, teist ja kolmandat olen veel sirvinud. Shantaram ootab endiselt lõpuni lugemist. Vahepeal soetasin endale järjekordse Jodi Picoulti raamatu, mille nime praegu hajameelsusest võlgu jään ning Barbara Kingsolveri Lacuna.

Neist ja teistest lugemistest kindlasti edaspidi..

Holland mitte ainult Hollandist ja Jodi Picoult

Puhkus Türgis möödus päevitades ja lugedes ja muidugi süües ka :) Pikemalt siis lugemisest.

Juba mõni aeg tagasi soetasin endale raamatu nimega Netherland (Holland). Põhjust pole raske leida, Hollandis elatud aeg on jätnud oma jälje ja kõik, mis selle paigaga seotud, tõmbab automaatselt mu tähelepanu. Hollandist oli raamatus küll juttu, kuid tegevus toimus suures osas hoopis New Yorgis. See on raamat üksindusest, suhtest ja eelkõige kriketist. Kaanel küsitakse lugejalt: mida sa teed, kui naine võtab su poja ja jätab su üksi linna, mis on täis vaime? Oma loo jutustab Hans, kes on pärit Haagist ning õppinud Inglismaal. Ühel hetkel on nad naisega kolinud New Yorki ja saanud seal lapse. Ühtäkki varisevad aga Manhattani tornid rusudeks ja samamoodi variseb koost ka nende suhe.

Täitsa loetav raamat. Kindlasti sain teada palju kriketist. Point nagu oli ja nagu ei olnud ka. Mitte superelamus, aga loetav.

Kuna puhkust oli veel mitu päeva, aga raamatu sain läbi, siis leidsin Alanya võibolla ainsast raamatuid müüvast poest kasutatud Jodi Picoulti Handle With Care. Loetav, aga ei midagi enamat. Jodi Picoultil on väga palju paremaid raamatuid.



Intrigeeriv teema taaskord. Perre sünnib laps haruldase geneetilise haigusega, mille tõttu tema luud on nii haprad, et võivad ka aevastades puruneda. Ema otsustab võidelda oma lapse heaolu eest ja kaebab kohtusse oma ämmaemanda, kes juhtumisi on tema parim sõbranna. Samas on ta niivõrd silmaklappidega oma uue eesmärgi poole rühkimas, et jätab täiesti tähelepanuta oma teise tütre ning abikaasa. Loo lõpp oli kuidagi eriti.. võlts.

Veel ühtteist vahepealsest lugemisest

Proovin siia Amazoni abiga kirja saada mõned raamatud, mis meenuvad viimasest aastast:

Mida ... me üldse teame? - kogumik universumi toimimise salapärasustest, pole päris otsast lõpuni läbi lugenud, aga intrigeerivaid teemasid on seal piisavalt.

He's Just Not That Into You - Greg Behrendt - ostsin selle reklaami ohvriks langenuna, lugesin pool läbi ja hakkasi mõtlema, et päris üks ühele ma oma ellu seda
Seksi ja Linna naistele mõeldud meeste mõtete lugemise raamatut kanda ei saa.. pooleli hetkel.

Sergei Lukjanenko - The Night Watch - ostsin triloogia esimese raamatu ja mõnda aega lugesin päris suure huviga. Mingil hetkel aga pooleli ta jäigi..

Jodi Picoult - Süüdistus - ostsin puhtalt sellepärast, et tõlkijaks oli minu kallis inglise keele õpetaja Leelo Kaskmann. Raamat ise oli tüüpiline Picoult, kuid mitte nii meeldejääv, et ma praegu teaksin, millest täpselt. Picoult'il on paremaid lugusid..

Eat, Pray, Love - Elizabeth Gilbert - võtsin uuesti ette ja jõudsin lugemisega millalgi sügisel isegi kuskile veerandi või kolmandikuni. Miskipärast aga ei edene see raamat mul. Ühe naise eneseotsingud on intrigeeriv teema, kuid miski selles jääb mulle mõistmatuks või miskipärast ei edene tema eneseavastuste lugemine mul kuigivõrd.

Anna Gavalda - Hunting and Gathering - oli väga mõnus raamat, haaras mind oma lummusse päris pikaks ajaks. Üks klassika, mida aegajalt üle lugeda. Loo keskmes on kolm omamoodi tegelast, kes jagavad üht korterit Pariisis. Selle loo moodustavadki need kolm ja ühe vanaema, kes ühel hetkel samuti nende juurde kolib. Nende kasvamised ja arengud ning omavaheline sügav sõprus on see, mis pakub väga mõnusa ja nauditava lugemiselamuse.

Millalgi sügisel kooli raamatukogust võtsin Nick Hornby - Maoli. Lugu sellest, kuidas üks noor kutt ootamatult isaks saab.

Rohkem vist praegu kuidagi ei meenu asju..

Suvi läks kui unenägu...

Tegelikult ei ole küll suvi veel kaugeltki läbi. Kuid minu vahepealne pikk puhkus küll. Nimelt 5. mail saabusin ma tagasi Eestisse ja oi kui hea on kodus olla :)

Vahepeal on jälle kõik loetud raamatud kirja panemata jäänud. Suvel neid eriti pole olnudki aega ega tahtmist lugeda, muid tegemisi-toimetamisi on olnud üle mõistuse palju. Kuid ka veel Hollandis viibides loetud raamatuelamusi pole ma miskipärast siin kirjeldanud. Praegu mälu järgi väga raske seda infot taastada, kuid püüan.

Peale võimsa elamuse jätnud Salajast ajalugu püüdsin alustada mitut raamatut, kuid kuidagi ei leidnud seda õiget, mis hetkemeeleoluga oleks sobinud.

Lugesin päris mitu Jodi Picoulti romaani: The Pact, Vanishing Acts ja Plain Truth.
Kõik olid omamoodi head ja haaravad. Parim neist ehk siiski The Pact. Raamat jutustab loo kahest perekonnast, kelle head suhted katkestab ühe pere poja ja teise tütre ühine enesetapp.

Mäletan, et ühel päeval Centraal Stationi ajalehe-ajakirja poest läbi astudes avastasin uue Merde raamatu ehk siis Stephen Clarke'i Merde Happens. Loomulikult pidin selle kohe ostma ning üsna kiirelt sai ta ka läbi loetud. Merde-raamatute kangelane Paul West võtab seekord suuna Ameerika Ühendriikidesse, kuna ta poolkogemata satub osalema võistlusel promomaks kõige paremini Suurbritanniat USA-s. Mis ma oskan öelda, taaskord supernaljakas. Kuid siiski pean mainima, et parim neist kolmest on ikkagi esimene.

Nüüd Eestis proovisin ka alustada ühte ja teist, kuid jällegi ei leidnud meeleoluga sobivat raamatut. Lõpuks leidsin oma õe kapist Santa Montefiore romaani Oota mind ombupuu all (Meet Me Under the Ombu Tree). Ei teagi mismoodi see raamat mul kunagi lugemata on jäänud ning kas ma olen selle ise ostnud? Igal juhul oli meeldiv avastus ning lõpule jõudsin sellega üleeile hilisõhtul. Lugu Sofia Solanasest, kes pere jaoks lubamatu armastusloo tõttu saadetakse kodusest Argentiinast kaugele Euroopasse, kus ta veedab üle 20 aasta. Ühel päeval saabub ta olude sunnil tagasi ... ning armastusloos pole midagi muutunud..

Konkreetselt midagi järgmiseks plaanis veel ei ole, lugemata raamatuid on kodus riiulis veel küll, ehk hakkab sealt midagi kätte.

Pika pausi lugemised

Olen väga väga pikalt mitte kirjutanud siia. Seetõttu on nüüd jube raske meenutada, mida kõike vahepeal lugenud olen. Püüan siiski ehk tuleb meelde.
Kõigepealt lugesin Brüsseli reisi ajal läbi Khaled Hosseini A Thousand Splendid Suns. Kite Runneri autori järgmine raamat jutustas loo noorest afgaani naisest, kes temast palju vanemale mehele naiseks müüdi. Avardas jällegi palju silmaringi.
Vahepeal püüdsin vist nii üht kui teist lugeda, kuid ei suutnud tõsiselt keskenduda.

Detsembris Shotimaal käies ostsid Jodi Picoulti raamatu Nineteen Minutes.

Lugesin selle päris kiiresti läbi. Raamat oli hea, üllatava lõpuga, kuid ei ütleks, et supersaavutus.
2008. aasta algas mulle Sophie Kinsella uue ajuvaba naistekaga, millel nimeks Kellel poleks saladusi? (Can You Keep a Secret?). Raamat oli aju puhkamiseks ja muude mõtete tõrjumiseks ideaalne.

Selle järel haarasin kohe Brigid Keenani Diplomaatiline pagas (Diplomatic Baggage). Selle raamatu näol oli tegemist ühe diplomaadi naise humoorikate meenutustega elust erinevates riikides lähetustes olles. Mõnus lugemine.

Järgmiseks neelasin anonüümse autori nimetu raamatu - täpselt nii - Raamat, millel pole nime, kirjutatud anonüümse autori poolt (The Book With No Name by Anonymous).
See oli segu põnevikust ja õudukast, sekka ulmelisi tegelasi. Kirjutatud nagu põlve otsas tehtud kodukootud õudusjutt. Olenemata kõigest sellest väga haarav lugu. Spekuleeritakse isegi, et ehk on selle kirja pannud Stephen King ise.

Üleeile öösel lõpetasin praeguseks viimase lugemise - Helen Fieldingu Kuulsuste klubi ristiretke (Cause Celeb). Lõbusas võtmes, kuid samas tõsiseid teemasid käsitlev väga loetav raamat olevat Bridget Jonesi autori esimene romaan. Tegemist pole küll millegi nii suurepärasega kui Bridget Jonesi lood seda olid, kuid väga lahe lugemine sellegipoolest.

Loodan, et ei unustanud midagi vahepeal veel loetut päris ära. Püüan küll pingsalt meenutada, kuid ei midagi.
Vahepeal lugesin päris lõpuni kunagi pooleli jäänud Bill Brysoni Kõiksuse lühiajaloo ning võtsin käsile ka ammu soetatud Holy Blood Holy Grail'i, mis on siiski veel pooleli.
Samuti ostsin hetke ajel Michio Kaku ilmselgelt huvitava populaarteadusliku teose Parallel Worlds. Olen seda veidi lugenud. Natuke raske on jälgida, kuigi ilmselgelt ei vaja lugeja põhjalikke algteadmisi füüsikast. Raamat nõuab lihtsalt õiget aega ja süvenemist. Paralleelsete reaalsuste lugu on igal juhul huvitav.

Elust ka.. tulenevalt erinevatest pööretest minu elus olen otsustanud mõneks ajaks Eestist ära kolida. Proovin õnne Hollandis. Tunne on selline, et tuleb minna. Plaani pole, eks paistab, mis saab. Raamatuid loen kindlasti edasi :)

Oma õe hoidja

Ostsin eile ja peale kinoskäiku hakkasin ka kohe lugema.

Väga hea raamat. Teema on intrigeeriv.. mitte tüüpiline. Raamat räägib 13-aastasest tüdrukust, kes sündis siia maailma olemaks oma 3 aastat vanemale õele luuüdidoonoriks. Tema sünd oli täpselt kalkuleeritud ja teda on opereeritud juba kümneid kordi. Kõik selleks, et tema õde saaks elada. Teda ennast kui isiksust justkui polekski.. Ühel hetkel tahab ta aga sellest mitte keegi olemise rongist maha astuda ja palkab advokaadi oma õigusi kaitsma.

Lugesin eile kella neljani hommikul, niivõrd raske oli seda raamatut käest panna. Jõudsin umbes poole peale. Nüüd kohe kavatsen jätkata.