Janet Fitch teeb seda jälle. Ta lummab oma fantastilise jutustamisoskusega, emotsioonide ja mõtete kirjeldamisega lehekülgede kaupa.. ilma, et erilist tegevust või dialoogi toimuks. Mõne autori puhul tunduks see mulle igav ja ma vaid libistaks silmad üle teksti ja liiguks edasi, sinna, kus midagi jälle toimub. Kuid Janet suudab lugejat puudutada, panna ta kaasa mõtlema ja tundma. Ta viib su oma peategelase maailma ja sa oled seal kinni.Nagu Valge oleander, on ka see raamat kurb, kuids samas nii ilus. Raamat kaotusest ja valust ning avastusest, kui vähe me võime teada inimesest, kes on olnud meile nii lähedane, kui üldse võimalik. Kuidas elada edasi maailmas, kus pole enam TEDA? He's going to be dead a long time, Josie. You might as well get off the fucking couch.
