The Girl Who Kicked the Hornets' Nest

Stieg Larssoni triloogia kolmas osa oli täpselt nii hea, nagu arvasin ning ehk paremgi veel.
Lisbeth Salander on ebatavaline naisterahvas, kes tänu oma vaimsetele võimetele ning kompromissitule käitumisele tekitab probleeme kõige kõrgemates ja salajasemates võimusektorites. Triloogia esimeses osas alanud tegevusliinid jõuavad siin lõpule.
Mikael Blomkvist on siingi kangelane, kes sepitseb liitlaste abiga kavala plaani päästmaks Lisbethi kallutatud seadusesilmade küüsist ning paljastamaks Rootsi salapolitsei sisemise veelgi salajasema üksuse. See "osakond" on tegutsenud väljaspool seaduste ning moraali ja eetika piire ning Lisbethi hädad on alguse saanud justnimelt sealt.
Tuline kahju on, et Stieg Larsson ei elanud nii kaua, et näha oma raamatute edu ning veel kurvem, et ta ei saa rikastada meie kirjandust rohkemate sarnaste põnevuslugudega. Millenniumi triloogia on kahtlemata viimase aja parimaid krimikirjanduses. Võrdleksin Grishami tippudega - Pelikani memorandum ja Klient näiteks.
Soovitan soojalt otsast alustada, kes veel lugenud pole :)

The Shadow of The Wind

Ma just vaatasin järele ühest varasemast blogist, et esmakordselt alustasin selle raamatu lugemist juba 13. juunil 2007 ehk siis pea 3 aastat tagasi. Ega täpselt enam ei mäletagi, kuidas see mu omandusse sattus. Küllap ostsin Rahva Raamatust.
Esialgu läks lugemine väga mõnusalt, kuid mõni aeg hiljem olen kirjutanud järgmist:

Vahepeal on olnud palju tegemist ja vähe aega lugemiseks. Olen üritanud jätkata "tuule varju" neelamist, aga see on üks sellistest raamatutest, mille sees tuleb kogu aeg olla. Niipea kui jätad selle mõneks ajaks kõrvale, lummus kaob.

Seejärel oli mul raamat välja laenatud pikemaks ajaks ning kui ta ükskord tagasi sain, alustasin uuesti algusest, et jälle lummusse sattuda. Sattusingi - ülepeakaela.

Selles raamatus pole mitte üks lugu, vaid mitmeid lugusid. Seal on lugu Danielist, kelle isa viib 10-aastasena salapärasesse paika, Unustatud Raamatute Surnuaeda, kust poiss võib valida endale ühe raamatu. Leitud raamat on Tuule vari (The Shadow of The Wind).
Sellest hetkest hakkavad hargnema paljud teisedki lood - Barcelonast, sõjast, Ferminist, Clarast, Jorgest, Manuelist, Nuriast ja paljudest teistest ning eelkõige Julian Carax'ist, Tuule varju autorist.
Lisaks on see lugu armastusest ja vihkamisest ning unistustest.
Suurepärane jutustus, mis jääb kauaks kummitama.. ning ma võin ainult ette kujutada, kui kaunilt see originaalis hispaaniakeelsena kõlab..

Shutter Island

Kui Shutter Island Leonardo di Caprioga peaosas meie kinodesse jõudis, teadsin, et tahan enne selle nägemist kindlasti Dennis Lehane'i samanimelise raamatu läbi lugeda. Ühel õhtul peale tööd Rahva Raamatust läbi jalutades ma ta leidsingi.
Teddy (di Caprio siis) ja tema partner Chuck saadetakse uurima ühe naise veidrat kadumist väiksel saarel asuvast vangla-hullumajast. Kõik tundub ülimalt kahtlane ja lavastatud ning Teddyl on ka oma isiklikud huvid mängus, miks ta just seda juhtumit uurima minna tahtis.
Muljed?
Meeldis ja ei meeldinud ka. Meeldis, et lõpp ei olnud aimatav (vähemalt minu jaoks). Terav dialoog oli vägagi nauditav, samas häiris mind vigane grammatika, mis oli ilmselgelt taotluslik. Võibolla oli põhjuseks see, et inglise keel ei ole minu emakeel ja seetõttu on ka 1950ndate Ameerika kõnekeel mulle tundmatu.
Kas soovitan?
Jah, ikka. Lugu on ju igati intrigeeriv. Põnev lugemine on see kindlasti.

Sissejuhatus

Minu olematu järjepidevuse juures on muidugi kahtlane, et ma kõik oma lugemiselamused siia blogisse salvestatud saan, aga vähemalt annan ma oma parima.
Tõstan siia ka eelmise lugemisblogi postitused varasematest aegadest.

Julgus

Alustasin vahepeal mitut raamatut, kuid siis köitis mu tähelepanu hoopis juba 20 aastat tagasi surnud vaimse õpetaja OSHO tekstidest kokku pandud raamat JULGUS (Courage). Lugesin selle läbi üsna ühe hingetõmbega ning sain jälle uue vaatenurga elule.

Kui sul on valida tuntu ja tundmatu vahel, siis vali igal juhul tundmatu ja mine julgelt otse edasi. Elu ongi ohtlik ja ettearvamatu, kuid selles peitubki võlu - midagi pole ette määratud. Sa ise lood oma reaalsust.

Anybody Out There? ja White Oleander

Kaks viimati loetut on pealkirjas.

Anybody Out There? oli raamat leinast, sügavast kurbusest. Ometi oli see humoorikas, kohati ehk tobegi. Selle viimase tõttu ei suutnud ma lõpuni ära otsustada, kas see raamat siis meeldis mulle või mitte. Mõned asjad olid nagu liiga üle vindi keeratud.

White Oleander aga... klassika.. väga ILUS raamat. Astridi eneseotsingutest. Ingridi lõpuni konkreetne, kalgina tunduv karakter.. mis ometi armastab, aga omamoodi. Väga hea elamus.

The Narrows

Kunagi ammu lugesin Michael Connelly The Poet'it ja mitmel korral mõtlesin, et ostan selle järje The Narrows, aga ostetud sain ta alles vist eelmisel aastal. Lugema hakkasin aga alles nüüd.

The Poet oli muidugi parem.. köitvam, põnevam, ettearvamatum. Järg mitte nii suurepärane. Paraku kipub see tihti niimoodi olema. Kirjanik on ühe teema juba tühjaks kirjutanud, samas kuna asjal oli menu ja otsad jäeti lahtiseks, võiks nagu järje teha..
Praegu olen siis sellises seisus üle hulga aja, et ei olegi ühtegi raamatut silmapiiril. Selles mõttes, et hetkel ei tea veel, mida järgmiseks loen. Aga küllap see tuleb :)