Horns

See oli üks huvitavamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Miks? Sest see oli lugu elust, kuid veidi muinasjutu võtmes.
Ig ärkab ühel hommikul kõva pohmelliga ja avastab õudusega, et talle on kasvanud sarved. Ta ei tea, mis temaga juhtus.. ning tundub, et sarvedel on veider omadus panna inimesed, keda ta kohtab, üles tunnistama oma kõige räpasemaid saladusi ja soove. Kogu see maskideta ausus on aga üsna raske taluda.
Lugu on tegelikult palju keerulisem, kui algul tundub ja ulatub Iggy lapsepõlve välja.
Suurepärane lugemine, soovitan väga.

Picture Perfect

Cassie on antropoloog, kes Tansaanias viibides satub juhuslikult filmivõtetele konsultandiks. Tema ja kuulsa filmistaari Alexi vahel tekib aga midagi enamat, mis areneb kiiresti tõsiseks suhteks ja nad abielluvad juba sealsamas Tansaanias.
Alex viib Cassie koju ning elu filmistaari naisena on ilus kui unenägu... kuni... selgub, et päris nii imeline see maailm siiski pole. Alexil on nimelt kombeks paha tujuga oma naist klohmida, mida ta alati pärast kahetseb ja lubab mitte kunagi enam korrata. Cassie'l on aga Alexist nii kahju ja ta püüab teda alati lohutada, peale seda, kui jälle peksa on saanud, sest ta näeb, kui raskelt mees seda üle elab..
Huh, minu jaoks täiesti kujutlematu situatsioon.. ei mõista neid naisi, kuid ilmselt on tõesti väga raske end sellisest suhtest lahti rebida. Kas ja kuidas see Cassie'l õnnestub, lugege raamatust.
Picoult kirjutab väga ladusalt ja lugemine läheb kergelt. Teema on aga üsna raske seedida ning prognoos ei ole mitte soodne sellistes suhetes. Paraku teraapia aitab vaid üliväheseid ning ka suhte lõppedes kipuvad mehed oma teguviisi jätkama järgmistes suhetes ja ka naised leiavad tihti enda kõrvale sarnaste kommetega mehe..

Mürka. Pea jagu üle

Minusugune hull korvpallifänn ei saanud jätta ju kuidagi ostmata selle talve hitti - elulooraamatut Martin Müürsepast. Lugesime siis seda vennaga kordamööda ning läbi sai ta meil mõlemal päris kiiresti.
Mart Soidro on teinud ära tohutu töö, et Eesti kuulsaima korvpalluri ja seni ainsa NBA mehe lugu kirja panna. Kirjutatud on mõnusas jutustavas stiilis ja lugeda on lausa põnev. Raamat, mida soovitan absoluutselt kõikidele! Ka neile, kes korvpallist suuremat lugu ei pea, kuna Martin on elav näide sellest, kuidas tippu võib jõuda ka siis, kui enam mitte keegi sinusse ei usu..
Kripeldama jäi vaid raamatu lõpuosa - Martin Müürsepa comebackist ning sellekevadisest korvpallihullusest, mis tänu Tarvale Eestimaad tabas. Minu jaoks oli viimases peatükis liiga vähe emotsiooni. Kuid ehk on viga minus endas, kuna jälgisin kõiki neid sündmusi ise vahetult tribüünilt ja seetõttu on minu mälestused eriti võimsad ning kõrvalseisjale ei olnud playoffide pallilahingud ehk üldse mitte nii vägevad?
Igal juhul tänud Martinile, et ta oma lugu jagas ja kõike paremat edaspidiseks!

Little Children - Tom Perrotta

Tom Perrotta Little Children on jälle üks neist raamatutest, mis mu nimekirjades figureerinud juba 3-4 aastat kindlasti. Olen praegu vist eriti heal lugemissoonel, sest neelan raamatuid viimasel ajal ühe kiiremini (nagu vanad head lugemisajad juba :)).

Eile õhtul võisin ka selle väikeste laste raamatu taha linnukese teha - loetud. Lugu tegelikult mitte lastest, vaid hoopis nende vanematest, emadest ning ka isadest, kes väikeste ilmakodanikega kodused ning nende rõõmudest ja muredest. Sellest, mismoodi tööl käiv vanem ei mõista seda, kes hommikust õhtuni väikelapsega kodus ja vastupidi. Igaüks vaatab asju oma mätta otsast ning ei raske on panna end nägema teise vaatenurka. Hästi eluline raamat. Natuke nagu Tom Parsons või Nick Hornby oma otse elust lugudega, mis on kaasahaaravad ja millega on end lihtne samastada. Mõnus lugemine ja soovitan.

Järgmiseks sukeldun aga ilmselt õuduste maailma ja järge ootab Joe Hill - Heart-shaped Box.

Paint It Black

Janet Fitch teeb seda jälle. Ta lummab oma fantastilise jutustamisoskusega, emotsioonide ja mõtete kirjeldamisega lehekülgede kaupa.. ilma, et erilist tegevust või dialoogi toimuks. Mõne autori puhul tunduks see mulle igav ja ma vaid libistaks silmad üle teksti ja liiguks edasi, sinna, kus midagi jälle toimub. Kuid Janet suudab lugejat puudutada, panna ta kaasa mõtlema ja tundma. Ta viib su oma peategelase maailma ja sa oled seal kinni.
Nagu Valge oleander, on ka see raamat kurb, kuids samas nii ilus. Raamat kaotusest ja valust ning avastusest, kui vähe me võime teada inimesest, kes on olnud meile nii lähedane, kui üldse võimalik. Kuidas elada edasi maailmas, kus pole enam TEDA? He's going to be dead a long time, Josie. You might as well get off the fucking couch.

Running with Scissors

Mõni nädal tagasi võtsin kätte ja tellisin Rahva Raamatu e-poest neli raamatut, mida juba pikemat aega olen lugeda/omada tahtnud. Augusten Burroughs'i Running with Scissors oli üks neist. Kuna see on minu lugemist vajavate raamatute listis juba nii kaua, siis ma ausalt öelda ei mäletagi enam, miks või kuidas ma ta avastasin.
Tegemist on memuaariga autori lapsepõlvest ja teismeeast, mis on hullumeelsem, kui üldse võiks kellegi elu ette kujutada. Raamatu tagakaas lubab kontrollimatuid naerupahvakuid, kuid päris nii minuga ei juhtunud. Pigem oli see uskumatu, kurb, kohati masendavgi. Hirmus mõelda, millistes oludes mõned lapsed üles peavad kasvama. Kui seda kõike aga surmtõsiselt võtta, siis võibki ilmselt hulluks minna (nagu mitmed selles memuaaris kirjeldatud inimesed reaalselt lähevadki).
Kas raamat siis meeldis mulle või mitte? Meeldis, kuigi oli väga tugevalt homoseksuaalne (mida oli päris veider lugeda tegelikult). Kirjutatud oli väga ladusalt ja hea oli lugeda, autor on kindlasti suurepärane jutustaja. Meeldis ka seetõttu, et andis hoopis teise vaatenurga elule - kui ma mõnikord mõtlen, et minul on asjad halvasti ja mu perekond on natuke omadega sassis, siis tasub järele mõelda, et millega võrreldes?
Soovitan!

Ma loen tegelikult küll, kogu aeg

Pea kuu aega pole jälle miskit postitanud. Võiks arvata, et raamatuhullus on mu maha jätnud? Kahjuks või õnneks ei saa seda siiski väita. Ma loen tegelikult küll, isegi väga palju, lihtsalt pole ühtegi raamatut päris LÕPUNI lugenud, et sellest siis siin kirjutada.

Viimasel ajal olen lugenud kõike muud, kui päris ilukirjandust. Kuigi nii mõnegi ilukirjandusteose olen soetanud küll. Need aga ootavad riiulis oma aega.

Juba mõni aeg tagasi köitis raamatupoes mu tähelepanu Oliver Sacksi Musicophilia. Tuntud neuroloog Sacks seob selles raamatus omavahel muusika kui nähtuse ning teaduse. Ta arutleb selle üle, kuidas muusika avaldab mõju meie ajule ning vastupidi, mismoodi me muusikat üldse tajume. Tema põhjalikke analüüse illustreerivad tema patsientide värvikad lood elust enesest. Raamat juba algab väga köitva looga ortopeedist Tony Cicoriast, keda ühel päeval tabab välk, sõna otseses mõttes. Peale seda tekib tal vastupandamatu soov klaverimuusikat kuulata, eriti Chopin'i. Veelgi enam, ta tahab seda ka ise esitama õppida. Muusikast saab tema kinnisidee, mille tõttu isegi ta suhe karile jookseb.

Samuti arutleb Sacks selle üle, miks mõned viisijupid meid kummitama kipuvad ning kuidas on võimalik oma peas (mõttes) perfektselt mõnda muusikapala esitada, isegi juhul, kui inimene on vahepeal kurdiks jäänud.

Kuna ma ise olen ka vägagi sõltuv muusikast ja leian ennast mitmeid kordi päevas mõttes mingit lugu ümisemas, siis selline lähenemine teemale on minu jaoks vägagi huvitav. Tõeliselt põnev lugemine, soovitan.

Lugesin ka OSHO uut raamatut, mis alles äsja eesti keeles ilmus. Seekordse pealkiri on RÕÕM - õnn, mis tärkab seespoolt. Ega sealt midagi uut ei ole. Loen ja mõtlen, et ma tean ju seda kõike. Kahjuks, aga ei järgi igapäevaselt neid ajatuid tarkusi. Elu tuleb vahele ja ei lase elada :) OSHO soovitab õnne mitte otsida, sest nii ei leidvat me teda kunagi. Niipea, kui enam ei otsi, on õnn aga järsku käes. Tüüpiline OSHO - alati inspireeriv ja mõtlemapanev.

Mis ma veel olen lugenud?

Filmi linastumise tuules püüdsin taaskord lugeda Eat, Pray, Love'i. Jõudsin umbes sama kaugele, nagu alati. Filmi ka vaatamas pole käinud. Eks ma üritan edasi. Raamat ei ole ju halb.. ma ei tea, mis mul sellega on..

Üht, teist ja kolmandat olen veel sirvinud. Shantaram ootab endiselt lõpuni lugemist. Vahepeal soetasin endale järjekordse Jodi Picoulti raamatu, mille nime praegu hajameelsusest võlgu jään ning Barbara Kingsolveri Lacuna.

Neist ja teistest lugemistest kindlasti edaspidi..