Seitse maailma

Niisiis - Seitse maailma.
Avantüristide blogipidajaina tuntuks saanud autorid on pannud kaante vahele oma rännaku Lõuna-Ameerikas. See on jahmatav, julge, uskumatu, võimas, põnev, muinajutuline, sürreaalne ja muud sellised sõnad.
Eriti meeldib mulle nende rännustiil - näha igas võõras kogemuses uut võimalikku reaalsust. Nad ei arvusta, nad ei anna hinnanguid. Nad KOGEVAD ja tunnetavad maailma läbi enese. See on küll kohati väga äärmuslik, kuid miks ka mitte. Õige ja vale ning lubatu ja lubamatu piirid ongi igaühe jaoks erinevad. Julgus neid kombata on juba iseenesest tunnustust vääriv.
Raamat paneb ennastki unistama ja tahtma kogeda teisi reaalsusi. See inspireerib ning mida veel tahta ühelt reisiraamatult..

Liiga palju head...

Liiga palju häid raamatuid käeulatuses tähendab seda, et loed neid kõiki korraga ja lõpule millegagi ei jõua.
Juba puhkuse ajal hakkasin bussisõidu ajal ajaviiteks lugema Richard Bransoni inspireerivat raamatut Screw It, Let's Do It. Hetkeseisuga on see aga pooleli, kuna vahepeal see Bransoni õhkav vaimustus ja lennukas propaganda väsitas mu ära ning haarasin ilukirjanduse järele..
Hiljuti sai ostetud Carlos Ruiz Zafóni Angel's Game ning nagu Tuule varigi on see inglimängu raamat väga sõltuvusttekitav. Ent kuna elus on nii palju muudki toredat teha, siis aegajalt jääb lugemine ikka tahaplaanile. Seetõttu ununeb ajuti, et miskit põnevat on juba lugemisel ja ei ole vaja veel üht alustada. Nii ma seda viimast just tegingi. Hakkasin lugema Avantüristidena blogi kaudu tuntuks saanud Beriti ja Terje reisiraamatut Seitse maailma.
Nii mul siis ongi praegu värskelt kolm raamatut pooleli. Ühestki siin praegu pikemat juttu ei tee ja kokkuvõtted ning muljed tulevad ikka siis, kui raamat läbi. Lihtsalt väike update minu vahepealsetest toimetamistest raamatute seltsis.

The Girl Who Kicked the Hornets' Nest

Stieg Larssoni triloogia kolmas osa oli täpselt nii hea, nagu arvasin ning ehk paremgi veel.
Lisbeth Salander on ebatavaline naisterahvas, kes tänu oma vaimsetele võimetele ning kompromissitule käitumisele tekitab probleeme kõige kõrgemates ja salajasemates võimusektorites. Triloogia esimeses osas alanud tegevusliinid jõuavad siin lõpule.
Mikael Blomkvist on siingi kangelane, kes sepitseb liitlaste abiga kavala plaani päästmaks Lisbethi kallutatud seadusesilmade küüsist ning paljastamaks Rootsi salapolitsei sisemise veelgi salajasema üksuse. See "osakond" on tegutsenud väljaspool seaduste ning moraali ja eetika piire ning Lisbethi hädad on alguse saanud justnimelt sealt.
Tuline kahju on, et Stieg Larsson ei elanud nii kaua, et näha oma raamatute edu ning veel kurvem, et ta ei saa rikastada meie kirjandust rohkemate sarnaste põnevuslugudega. Millenniumi triloogia on kahtlemata viimase aja parimaid krimikirjanduses. Võrdleksin Grishami tippudega - Pelikani memorandum ja Klient näiteks.
Soovitan soojalt otsast alustada, kes veel lugenud pole :)

The Shadow of The Wind

Ma just vaatasin järele ühest varasemast blogist, et esmakordselt alustasin selle raamatu lugemist juba 13. juunil 2007 ehk siis pea 3 aastat tagasi. Ega täpselt enam ei mäletagi, kuidas see mu omandusse sattus. Küllap ostsin Rahva Raamatust.
Esialgu läks lugemine väga mõnusalt, kuid mõni aeg hiljem olen kirjutanud järgmist:

Vahepeal on olnud palju tegemist ja vähe aega lugemiseks. Olen üritanud jätkata "tuule varju" neelamist, aga see on üks sellistest raamatutest, mille sees tuleb kogu aeg olla. Niipea kui jätad selle mõneks ajaks kõrvale, lummus kaob.

Seejärel oli mul raamat välja laenatud pikemaks ajaks ning kui ta ükskord tagasi sain, alustasin uuesti algusest, et jälle lummusse sattuda. Sattusingi - ülepeakaela.

Selles raamatus pole mitte üks lugu, vaid mitmeid lugusid. Seal on lugu Danielist, kelle isa viib 10-aastasena salapärasesse paika, Unustatud Raamatute Surnuaeda, kust poiss võib valida endale ühe raamatu. Leitud raamat on Tuule vari (The Shadow of The Wind).
Sellest hetkest hakkavad hargnema paljud teisedki lood - Barcelonast, sõjast, Ferminist, Clarast, Jorgest, Manuelist, Nuriast ja paljudest teistest ning eelkõige Julian Carax'ist, Tuule varju autorist.
Lisaks on see lugu armastusest ja vihkamisest ning unistustest.
Suurepärane jutustus, mis jääb kauaks kummitama.. ning ma võin ainult ette kujutada, kui kaunilt see originaalis hispaaniakeelsena kõlab..

Shutter Island

Kui Shutter Island Leonardo di Caprioga peaosas meie kinodesse jõudis, teadsin, et tahan enne selle nägemist kindlasti Dennis Lehane'i samanimelise raamatu läbi lugeda. Ühel õhtul peale tööd Rahva Raamatust läbi jalutades ma ta leidsingi.
Teddy (di Caprio siis) ja tema partner Chuck saadetakse uurima ühe naise veidrat kadumist väiksel saarel asuvast vangla-hullumajast. Kõik tundub ülimalt kahtlane ja lavastatud ning Teddyl on ka oma isiklikud huvid mängus, miks ta just seda juhtumit uurima minna tahtis.
Muljed?
Meeldis ja ei meeldinud ka. Meeldis, et lõpp ei olnud aimatav (vähemalt minu jaoks). Terav dialoog oli vägagi nauditav, samas häiris mind vigane grammatika, mis oli ilmselgelt taotluslik. Võibolla oli põhjuseks see, et inglise keel ei ole minu emakeel ja seetõttu on ka 1950ndate Ameerika kõnekeel mulle tundmatu.
Kas soovitan?
Jah, ikka. Lugu on ju igati intrigeeriv. Põnev lugemine on see kindlasti.

Sissejuhatus

Minu olematu järjepidevuse juures on muidugi kahtlane, et ma kõik oma lugemiselamused siia blogisse salvestatud saan, aga vähemalt annan ma oma parima.
Tõstan siia ka eelmise lugemisblogi postitused varasematest aegadest.

Julgus

Alustasin vahepeal mitut raamatut, kuid siis köitis mu tähelepanu hoopis juba 20 aastat tagasi surnud vaimse õpetaja OSHO tekstidest kokku pandud raamat JULGUS (Courage). Lugesin selle läbi üsna ühe hingetõmbega ning sain jälle uue vaatenurga elule.

Kui sul on valida tuntu ja tundmatu vahel, siis vali igal juhul tundmatu ja mine julgelt otse edasi. Elu ongi ohtlik ja ettearvamatu, kuid selles peitubki võlu - midagi pole ette määratud. Sa ise lood oma reaalsust.