Ralphi pidu

Ma ausalt öelda püüdsin lugeda mitut raamatut vahepeal, kuid kohe kuidagi ei edenenud midagi uut ja üldse tundsin, et vajan vahelduseks mingit kergemat lugemist, naisteka stiilis.
Riiulilt leidsin juba ammu-ammu loetud Lisa Jewelli Ralph's Party eestikeelse versiooni Ralphi pidu, mis ilmunud kunagi 2000 algul (umbes siis ma seda ilmselt ka esimest korda lugesin). Kahe õhtuga (mis seal salata, osaliselt ka ööga) oli raamatuga tutvus uuendatud ning täna võin vaatamata unisele olekule öelda, et oli ikka täitsa lahe lugemine.

Ralphi pidu on muide Lisa Jewelli esikromaan. Loo keskmes on Almanac Road 31 majas elavad noored inimesed, kelle omavahelisi suhteid selle raamatu lehekülgedel kajastatakse.
Ralph ja Smith on kauaaegsed sõbrad, kes otsustavad oma korteri vaba toa välja üürida. Nii ristuvad nende teed Jemiga, kes ühel õhtul astub sellesse oma unenägudest pärit majja. Korrus kõrgemal elavad 15 aastat koos olnud Karl ja Siobhan ning kõige kõrgemal meestemagnet Cheri.
Tuleb tõdeda, et nende kuue suhtesasipuntrad on päris mõnusalt kirja pandud ja lugemine edeneb vähimagi vaevata. Näiliselt kerge naisteka veergudelt leidsin sel korral lugedes ka palju sügavamaid sõnumeid. Jemi lemmikust Chinatowni supermarketi lihuniku sõnades oli midagi mõtlemapanevad vast kõigi jaoks (originaali austades tsiteerin ka originaalkeeles):

"Everyone in this city is scared, aren't they? There are lots of weirdos out there, but I don't suppose many of them are likely to kill you or kidnap you, are they?...So many people in this world and the law of averages says that you can only ever get to know such a tiny percentage of them. And fear means that you'll get to know even less. Why are we so scared of each other?"

Tõesti, miks me üksteist nii väga kardame?

Kadunud sümbol

Dan Browni raamatuid lugesin viimati aastaid tagasi. Ei mäletagi enam täpselt, millal näiteks Da Vinci koodi lugesin.

Kadunud sümboli (The Lost Symbol) näol on tegemist järjekordse seiklusega, kus sümboloog Robert Langdon tegeleb ülisalajaste mõistatuste lahendamisega.
Sel korral saab tuntud teadlane väga äkilise kutse esineda Washingtonis loenguga, kuid kohale jõudes hakkavad hargnema hoopis teist laadi sündmused. Kapitooliumi hoone saalist leiab Langdon hoopis oma sõbra vabamüürlaste juhtfiguuri Peter Solomoni maharaiutud käe.. Peagi ilmub kohale ka CIA ning teatab, et tegemist on riigi julgeoleku seisukohast äärmiselt ohtliku olukorraga. Mis täpselt selle põhjustab ja milline ööpäev Robert Langdoni Washingtonis ees ootab, jäägu igaühe enda lugeda.
Raamat on väga kaasakiskuv. Pinge algab kohe esimeselt leheküljelt ega kao niipea. Põnevust jagub lõpuni.. mis paraku, vähemalt minu jaoks muutub liiga hollywoodilikuks. Pinge saab ühel hetkel otsa ja peale seda on veel miskipärast kirjutatud mitu lehekülge teksti, kus on küll ka sügavamaid mõtteid, kuid selle ümber ka palju vahtu.

Tahtsin veel mainida raamatu tõlget ja toimetamist. Olen viimasel ajal lugenud enamasti inglise keeles ja ehk isegi veidi võõrdunud tõlkekirjandusest. Paraku pole viimases midagi rõõmustavat. Raamatud tahetakse vist nii kiirelt müüki paisata, et viimane lihv jääb sageli andmata. Palju esines ka selles raamatus halba tõlget või pigem tõlgendust. Mitmel korral kujutlesin lauseid originaalkeeles ja märkasin, et otsetõlge ei olnud alati parim lahendus mõtte edasi andmiseks. Kuid olen veel hullemaid tekste lugenud ja seepärast ka mõnel korral raamatu lausa pooleli jätnud. Üldises plaanis ei olnud saab tõlge hindeks korraliku 4+ :)

Angel's Game 2

Saigi raamat läbi loetud. Lõpp oli veel eriti kummaline. Üks müstiline lugemine üle pika aja. Tekitas soovi Barcelonas jälle ringi vaadata ning tekitas ka soovi kirjutada.. Proovida oma aju väänata ja vaadata, mis välja tuleb (nagu soovitas Isabellal teha raamatu peategelane David Martin).
Päris hinnet 5 see teos minult ei saa, midagi jäi nagu puudu..

Angel's Game 1

Carlos Ruiz Zafóniga on mul mingi selline värk, et väga meeldib, aga väga raskelt tuleb. Nii nagu ma vaevlesin Tuule varju raamatuga, olen ma nüüd hädas Inglimänguga. On küll põnev, kuid Zafónile omaselt on väga palju erinevaid lugusid, mis teeb jälgimise palju raskemaks.

Raamatu stiil on juba üsna äratuntavalt sarnane autori eelmise raamatuga. Tegevus toimub sealsamas Barcelona tänavatel, kuid mõned aastakümned varem, kui Tuule varjus.
See lugu on süngem ja müstilisem. Raamatulehekülgedel eksleb kirjanik David Martin, kelle päästab surmatõvest salapärane kirjastaja Andreas Corelli..

Kirjanik ise on oma raamatust rääkinud nii:
"The Angel’s Game has many games inside, one of them with the reader. It is a book designed to make you step into the storytelling process and become a part of it. In other words, the wicked, gothic chick wants your blood. Beware. Maybe, without realizing, I ended up writing a monster book after all... Don’t say I didn’t warn you, courageous reader. I’ll see you on the other side." --Carlos Ruiz Zafón

Tõlgin siis ka natuke vabas vormis: Inglimängus on peidus mitmeid mänge, üks neist mängib lugejaga. See raamat on loodud sundma sind astuma loojutustamise protsessi ja saama osaks sellest. Teiste sõnadega tahab see nurjatu, gootilik tütarlaps teie verd. Olge ettevaatlik! Võibolla kirjutasin ma eneselegi teadmata hoopis koletisliku raamatu... Ära ütle, et ma ei hoiatanud sind, vapper lugeja. Teispoolsuses näeme.

Kui kunagi lõpuni jõuan.. annan teada :)

Seitse maailma

Niisiis - Seitse maailma.
Avantüristide blogipidajaina tuntuks saanud autorid on pannud kaante vahele oma rännaku Lõuna-Ameerikas. See on jahmatav, julge, uskumatu, võimas, põnev, muinajutuline, sürreaalne ja muud sellised sõnad.
Eriti meeldib mulle nende rännustiil - näha igas võõras kogemuses uut võimalikku reaalsust. Nad ei arvusta, nad ei anna hinnanguid. Nad KOGEVAD ja tunnetavad maailma läbi enese. See on küll kohati väga äärmuslik, kuid miks ka mitte. Õige ja vale ning lubatu ja lubamatu piirid ongi igaühe jaoks erinevad. Julgus neid kombata on juba iseenesest tunnustust vääriv.
Raamat paneb ennastki unistama ja tahtma kogeda teisi reaalsusi. See inspireerib ning mida veel tahta ühelt reisiraamatult..

Liiga palju head...

Liiga palju häid raamatuid käeulatuses tähendab seda, et loed neid kõiki korraga ja lõpule millegagi ei jõua.
Juba puhkuse ajal hakkasin bussisõidu ajal ajaviiteks lugema Richard Bransoni inspireerivat raamatut Screw It, Let's Do It. Hetkeseisuga on see aga pooleli, kuna vahepeal see Bransoni õhkav vaimustus ja lennukas propaganda väsitas mu ära ning haarasin ilukirjanduse järele..
Hiljuti sai ostetud Carlos Ruiz Zafóni Angel's Game ning nagu Tuule varigi on see inglimängu raamat väga sõltuvusttekitav. Ent kuna elus on nii palju muudki toredat teha, siis aegajalt jääb lugemine ikka tahaplaanile. Seetõttu ununeb ajuti, et miskit põnevat on juba lugemisel ja ei ole vaja veel üht alustada. Nii ma seda viimast just tegingi. Hakkasin lugema Avantüristidena blogi kaudu tuntuks saanud Beriti ja Terje reisiraamatut Seitse maailma.
Nii mul siis ongi praegu värskelt kolm raamatut pooleli. Ühestki siin praegu pikemat juttu ei tee ja kokkuvõtted ning muljed tulevad ikka siis, kui raamat läbi. Lihtsalt väike update minu vahepealsetest toimetamistest raamatute seltsis.

The Girl Who Kicked the Hornets' Nest

Stieg Larssoni triloogia kolmas osa oli täpselt nii hea, nagu arvasin ning ehk paremgi veel.
Lisbeth Salander on ebatavaline naisterahvas, kes tänu oma vaimsetele võimetele ning kompromissitule käitumisele tekitab probleeme kõige kõrgemates ja salajasemates võimusektorites. Triloogia esimeses osas alanud tegevusliinid jõuavad siin lõpule.
Mikael Blomkvist on siingi kangelane, kes sepitseb liitlaste abiga kavala plaani päästmaks Lisbethi kallutatud seadusesilmade küüsist ning paljastamaks Rootsi salapolitsei sisemise veelgi salajasema üksuse. See "osakond" on tegutsenud väljaspool seaduste ning moraali ja eetika piire ning Lisbethi hädad on alguse saanud justnimelt sealt.
Tuline kahju on, et Stieg Larsson ei elanud nii kaua, et näha oma raamatute edu ning veel kurvem, et ta ei saa rikastada meie kirjandust rohkemate sarnaste põnevuslugudega. Millenniumi triloogia on kahtlemata viimase aja parimaid krimikirjanduses. Võrdleksin Grishami tippudega - Pelikani memorandum ja Klient näiteks.
Soovitan soojalt otsast alustada, kes veel lugenud pole :)