Cassie on antropoloog, kes Tansaanias viibides satub juhuslikult filmivõtetele konsultandiks. Tema ja kuulsa filmistaari Alexi vahel tekib aga midagi enamat, mis areneb kiiresti tõsiseks suhteks ja nad abielluvad juba sealsamas Tansaanias.
Alex viib Cassie koju ning elu filmistaari naisena on ilus kui unenägu... kuni... selgub, et päris nii imeline see maailm siiski pole. Alexil on nimelt kombeks paha tujuga oma naist klohmida, mida ta alati pärast kahetseb ja lubab mitte kunagi enam korrata. Cassie'l on aga Alexist nii kahju ja ta püüab teda alati lohutada, peale seda, kui jälle peksa on saanud, sest ta näeb, kui raskelt mees seda üle elab..
Huh, minu jaoks täiesti kujutlematu situatsioon.. ei mõista neid naisi, kuid ilmselt on tõesti väga raske end sellisest suhtest lahti rebida. Kas ja kuidas see Cassie'l õnnestub, lugege raamatust.
Picoult kirjutab väga ladusalt ja lugemine läheb kergelt. Teema on aga üsna raske seedida ning prognoos ei ole mitte soodne sellistes suhetes. Paraku teraapia aitab vaid üliväheseid ning ka suhte lõppedes kipuvad mehed oma teguviisi jätkama järgmistes suhetes ja ka naised leiavad tihti enda kõrvale sarnaste kommetega mehe..
See oli üks huvitavamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Miks? Sest see oli lugu elust, kuid veidi muinasjutu võtmes.
