Running with Scissors

Mõni nädal tagasi võtsin kätte ja tellisin Rahva Raamatu e-poest neli raamatut, mida juba pikemat aega olen lugeda/omada tahtnud. Augusten Burroughs'i Running with Scissors oli üks neist. Kuna see on minu lugemist vajavate raamatute listis juba nii kaua, siis ma ausalt öelda ei mäletagi enam, miks või kuidas ma ta avastasin.
Tegemist on memuaariga autori lapsepõlvest ja teismeeast, mis on hullumeelsem, kui üldse võiks kellegi elu ette kujutada. Raamatu tagakaas lubab kontrollimatuid naerupahvakuid, kuid päris nii minuga ei juhtunud. Pigem oli see uskumatu, kurb, kohati masendavgi. Hirmus mõelda, millistes oludes mõned lapsed üles peavad kasvama. Kui seda kõike aga surmtõsiselt võtta, siis võibki ilmselt hulluks minna (nagu mitmed selles memuaaris kirjeldatud inimesed reaalselt lähevadki).
Kas raamat siis meeldis mulle või mitte? Meeldis, kuigi oli väga tugevalt homoseksuaalne (mida oli päris veider lugeda tegelikult). Kirjutatud oli väga ladusalt ja hea oli lugeda, autor on kindlasti suurepärane jutustaja. Meeldis ka seetõttu, et andis hoopis teise vaatenurga elule - kui ma mõnikord mõtlen, et minul on asjad halvasti ja mu perekond on natuke omadega sassis, siis tasub järele mõelda, et millega võrreldes?
Soovitan!