Carlos Ruiz Zafóniga on mul mingi selline värk, et väga meeldib, aga väga raskelt tuleb. Nii nagu ma vaevlesin Tuule varju raamatuga, olen ma nüüd hädas Inglimänguga. On küll põnev, kuid Zafónile omaselt on väga palju erinevaid lugusid, mis teeb jälgimise palju raskemaks.
Raamatu stiil on juba üsna äratuntavalt sarnane autori eelmise raamatuga. Tegevus toimub sealsamas Barcelona tänavatel, kuid mõned aastakümned varem, kui Tuule varjus.
See lugu on süngem ja müstilisem. Raamatulehekülgedel eksleb kirjanik David Martin, kelle päästab surmatõvest salapärane kirjastaja Andreas Corelli..
Kirjanik ise on oma raamatust rääkinud nii:
"The Angel’s Game has many games inside, one of them with the reader. It is a book designed to make you step into the storytelling process and become a part of it. In other words, the wicked, gothic chick wants your blood. Beware. Maybe, without realizing, I ended up writing a monster book after all... Don’t say I didn’t warn you, courageous reader. I’ll see you on the other side." --Carlos Ruiz Zafón
Tõlgin siis ka natuke vabas vormis: Inglimängus on peidus mitmeid mänge, üks neist mängib lugejaga. See raamat on loodud sundma sind astuma loojutustamise protsessi ja saama osaks sellest. Teiste sõnadega tahab see nurjatu, gootilik tütarlaps teie verd. Olge ettevaatlik! Võibolla kirjutasin ma eneselegi teadmata hoopis koletisliku raamatu... Ära ütle, et ma ei hoiatanud sind, vapper lugeja. Teispoolsuses näeme.
Kui kunagi lõpuni jõuan.. annan teada :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar