Ma just vaatasin järele ühest varasemast blogist, et esmakordselt alustasin selle raamatu lugemist juba 13. juunil 2007 ehk siis pea 3 aastat tagasi. Ega täpselt enam ei mäletagi, kuidas see mu omandusse sattus. Küllap ostsin Rahva Raamatust.
Esialgu läks lugemine väga mõnusalt, kuid mõni aeg hiljem olen kirjutanud järgmist:
Vahepeal on olnud palju tegemist ja vähe aega lugemiseks. Olen üritanud jätkata "tuule varju" neelamist, aga see on üks sellistest raamatutest, mille sees tuleb kogu aeg olla. Niipea kui jätad selle mõneks ajaks kõrvale, lummus kaob.
Seejärel oli mul raamat välja laenatud pikemaks ajaks ning kui ta ükskord tagasi sain, alustasin uuesti algusest, et jälle lummusse sattuda. Sattusingi - ülepeakaela.
Selles raamatus pole mitte üks lugu, vaid mitmeid lugusid. Seal on lugu Danielist, kelle isa viib 10-aastasena salapärasesse paika, Unustatud Raamatute Surnuaeda, kust poiss võib valida endale ühe raamatu. Leitud raamat on Tuule vari (The Shadow of The Wind).
Sellest hetkest hakkavad hargnema paljud teisedki lood - Barcelonast, sõjast, Ferminist, Clarast, Jorgest, Manuelist, Nuriast ja paljudest teistest ning eelkõige Julian Carax'ist, Tuule varju autorist.
Lisaks on see lugu armastusest ja vihkamisest ning unistustest.
Suurepärane jutustus, mis jääb kauaks kummitama.. ning ma võin ainult ette kujutada, kui kaunilt see originaalis hispaaniakeelsena kõlab..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar