Loen ja naudin...

Horns

2011-01-21T21:33:00.005+02:00

See oli üks huvitavamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Miks? Sest see oli lugu elust, kuid veidi muinasjutu võtmes.
Ig ärkab ühel hommikul kõva pohmelliga ja avastab õudusega, et talle on kasvanud sarved. Ta ei tea, mis temaga juhtus.. ning tundub, et sarvedel on veider omadus panna inimesed, keda ta kohtab, üles tunnistama oma kõige räpasemaid saladusi ja soove. Kogu see maskideta ausus on aga üsna raske taluda.
Lugu on tegelikult palju keerulisem, kui algul tundub ja ulatub Iggy lapsepõlve välja.
Suurepärane lugemine, soovitan väga.

Picture Perfect

2011-01-03T11:58:00.003+02:00

Cassie on antropoloog, kes Tansaanias viibides satub juhuslikult filmivõtetele konsultandiks. Tema ja kuulsa filmistaari Alexi vahel tekib aga midagi enamat, mis areneb kiiresti tõsiseks suhteks ja nad abielluvad juba sealsamas Tansaanias.
Alex viib Cassie koju ning elu filmistaari naisena on ilus kui unenägu... kuni... selgub, et päris nii imeline see maailm siiski pole. Alexil on nimelt kombeks paha tujuga oma naist klohmida, mida ta alati pärast kahetseb ja lubab mitte kunagi enam korrata. Cassie'l on aga Alexist nii kahju ja ta püüab teda alati lohutada, peale seda, kui jälle peksa on saanud, sest ta näeb, kui raskelt mees seda üle elab..
Huh, minu jaoks täiesti kujutlematu situatsioon.. ei mõista neid naisi, kuid ilmselt on tõesti väga raske end sellisest suhtest lahti rebida. Kas ja kuidas see Cassie'l õnnestub, lugege raamatust.
Picoult kirjutab väga ladusalt ja lugemine läheb kergelt. Teema on aga üsna raske seedida ning prognoos ei ole mitte soodne sellistes suhetes. Paraku teraapia aitab vaid üliväheseid ning ka suhte lõppedes kipuvad mehed oma teguviisi jätkama järgmistes suhetes ja ka naised leiavad tihti enda kõrvale sarnaste kommetega mehe..

Mürka. Pea jagu üle

2010-12-22T12:13:00.002+02:00

Minusugune hull korvpallifänn ei saanud jätta ju kuidagi ostmata selle talve hitti - elulooraamatut Martin Müürsepast. Lugesime siis seda vennaga kordamööda ning läbi sai ta meil mõlemal päris kiiresti.
Mart Soidro on teinud ära tohutu töö, et Eesti kuulsaima korvpalluri ja seni ainsa NBA mehe lugu kirja panna. Kirjutatud on mõnusas jutustavas stiilis ja lugeda on lausa põnev. Raamat, mida soovitan absoluutselt kõikidele! Ka neile, kes korvpallist suuremat lugu ei pea, kuna Martin on elav näide sellest, kuidas tippu võib jõuda ka siis, kui enam mitte keegi sinusse ei usu..
Kripeldama jäi vaid raamatu lõpuosa - Martin Müürsepa comebackist ning sellekevadisest korvpallihullusest, mis tänu Tarvale Eestimaad tabas. Minu jaoks oli viimases peatükis liiga vähe emotsiooni. Kuid ehk on viga minus endas, kuna jälgisin kõiki neid sündmusi ise vahetult tribüünilt ja seetõttu on minu mälestused eriti võimsad ning kõrvalseisjale ei olnud playoffide pallilahingud ehk üldse mitte nii vägevad?
Igal juhul tänud Martinile, et ta oma lugu jagas ja kõike paremat edaspidiseks!

Little Children - Tom Perrotta

2010-12-02T22:09:00.004+02:00

Tom Perrotta Little Children on jälle üks neist raamatutest, mis mu nimekirjades figureerinud juba 3-4 aastat kindlasti. Olen praegu vist eriti heal lugemissoonel, sest neelan raamatuid viimasel ajal ühe kiiremini (nagu vanad head lugemisajad juba :)).

Eile õhtul võisin ka selle väikeste laste raamatu taha linnukese teha - loetud. Lugu tegelikult mitte lastest, vaid hoopis nende vanematest, emadest ning ka isadest, kes väikeste ilmakodanikega kodused ning nende rõõmudest ja muredest. Sellest, mismoodi tööl käiv vanem ei mõista seda, kes hommikust õhtuni väikelapsega kodus ja vastupidi. Igaüks vaatab asju oma mätta otsast ning ei raske on panna end nägema teise vaatenurka. Hästi eluline raamat. Natuke nagu Tom Parsons või Nick Hornby oma otse elust lugudega, mis on kaasahaaravad ja millega on end lihtne samastada. Mõnus lugemine ja soovitan.

Järgmiseks sukeldun aga ilmselt õuduste maailma ja järge ootab Joe Hill - Heart-shaped Box.

Paint It Black

2010-11-30T12:23:00.003+02:00

Janet Fitch teeb seda jälle. Ta lummab oma fantastilise jutustamisoskusega, emotsioonide ja mõtete kirjeldamisega lehekülgede kaupa.. ilma, et erilist tegevust või dialoogi toimuks. Mõne autori puhul tunduks see mulle igav ja ma vaid libistaks silmad üle teksti ja liiguks edasi, sinna, kus midagi jälle toimub. Kuid Janet suudab lugejat puudutada, panna ta kaasa mõtlema ja tundma. Ta viib su oma peategelase maailma ja sa oled seal kinni.
Nagu Valge oleander, on ka see raamat kurb, kuids samas nii ilus. Raamat kaotusest ja valust ning avastusest, kui vähe me võime teada inimesest, kes on olnud meile nii lähedane, kui üldse võimalik. Kuidas elada edasi maailmas, kus pole enam TEDA? He's going to be dead a long time, Josie. You might as well get off the fucking couch.

Running with Scissors

2010-11-15T12:40:00.004+02:00

Mõni nädal tagasi võtsin kätte ja tellisin Rahva Raamatu e-poest neli raamatut, mida juba pikemat aega olen lugeda/omada tahtnud. Augusten Burroughs'i Running with Scissors oli üks neist. Kuna see on minu lugemist vajavate raamatute listis juba nii kaua, siis ma ausalt öelda ei mäletagi enam, miks või kuidas ma ta avastasin.
Tegemist on memuaariga autori lapsepõlvest ja teismeeast, mis on hullumeelsem, kui üldse võiks kellegi elu ette kujutada. Raamatu tagakaas lubab kontrollimatuid naerupahvakuid, kuid päris nii minuga ei juhtunud. Pigem oli see uskumatu, kurb, kohati masendavgi. Hirmus mõelda, millistes oludes mõned lapsed üles peavad kasvama. Kui seda kõike aga surmtõsiselt võtta, siis võibki ilmselt hulluks minna (nagu mitmed selles memuaaris kirjeldatud inimesed reaalselt lähevadki).
Kas raamat siis meeldis mulle või mitte? Meeldis, kuigi oli väga tugevalt homoseksuaalne (mida oli päris veider lugeda tegelikult). Kirjutatud oli väga ladusalt ja hea oli lugeda, autor on kindlasti suurepärane jutustaja. Meeldis ka seetõttu, et andis hoopis teise vaatenurga elule - kui ma mõnikord mõtlen, et minul on asjad halvasti ja mu perekond on natuke omadega sassis, siis tasub järele mõelda, et millega võrreldes?
Soovitan!

Ma loen tegelikult küll, kogu aeg

2010-10-20T14:24:00.003+03:00

Pea kuu aega pole jälle miskit postitanud. Võiks arvata, et raamatuhullus on mu maha jätnud? Kahjuks või õnneks ei saa seda siiski väita. Ma loen tegelikult küll, isegi väga palju, lihtsalt pole ühtegi raamatut päris LÕPUNI lugenud, et sellest siis siin kirjutada.

Viimasel ajal olen lugenud kõike muud, kui päris ilukirjandust. Kuigi nii mõnegi ilukirjandusteose olen soetanud küll. Need aga ootavad riiulis oma aega.

Juba mõni aeg tagasi köitis raamatupoes mu tähelepanu Oliver Sacksi Musicophilia. Tuntud neuroloog Sacks seob selles raamatus omavahel muusika kui nähtuse ning teaduse. Ta arutleb selle üle, kuidas muusika avaldab mõju meie ajule ning vastupidi, mismoodi me muusikat üldse tajume. Tema põhjalikke analüüse illustreerivad tema patsientide värvikad lood elust enesest. Raamat juba algab väga köitva looga ortopeedist Tony Cicoriast, keda ühel päeval tabab välk, sõna otseses mõttes. Peale seda tekib tal vastupandamatu soov klaverimuusikat kuulata, eriti Chopin'i. Veelgi enam, ta tahab seda ka ise esitama õppida. Muusikast saab tema kinnisidee, mille tõttu isegi ta suhe karile jookseb.

Samuti arutleb Sacks selle üle, miks mõned viisijupid meid kummitama kipuvad ning kuidas on võimalik oma peas (mõttes) perfektselt mõnda muusikapala esitada, isegi juhul, kui inimene on vahepeal kurdiks jäänud.

Kuna ma ise olen ka vägagi sõltuv muusikast ja leian ennast mitmeid kordi päevas mõttes mingit lugu ümisemas, siis selline lähenemine teemale on minu jaoks vägagi huvitav. Tõeliselt põnev lugemine, soovitan.

Lugesin ka OSHO uut raamatut, mis alles äsja eesti keeles ilmus. Seekordse pealkiri on RÕÕM - õnn, mis tärkab seespoolt. Ega sealt midagi uut ei ole. Loen ja mõtlen, et ma tean ju seda kõike. Kahjuks, aga ei järgi igapäevaselt neid ajatuid tarkusi. Elu tuleb vahele ja ei lase elada :) OSHO soovitab õnne mitte otsida, sest nii ei leidvat me teda kunagi. Niipea, kui enam ei otsi, on õnn aga järsku käes. Tüüpiline OSHO - alati inspireeriv ja mõtlemapanev.

Mis ma veel olen lugenud?

Filmi linastumise tuules püüdsin taaskord lugeda Eat, Pray, Love'i. Jõudsin umbes sama kaugele, nagu alati. Filmi ka vaatamas pole käinud. Eks ma üritan edasi. Raamat ei ole ju halb.. ma ei tea, mis mul sellega on..

Üht, teist ja kolmandat olen veel sirvinud. Shantaram ootab endiselt lõpuni lugemist. Vahepeal soetasin endale järjekordse Jodi Picoulti raamatu, mille nime praegu hajameelsusest võlgu jään ning Barbara Kingsolveri Lacuna.

Neist ja teistest lugemistest kindlasti edaspidi..

Alex Garland - Rand

2010-09-29T16:20:00.004+03:00

The Beach (Rand) on olnud üks neist filmidest, mis panevad igatsema selle "millegi muu" järele - minna ära, olla keegi teine, teha midagi muud. The Beach filmina oli minu jaoks täiesti suurepärane - alates tegelaskujudest ja näitlejatest kuni maaliliste võttepaikade ja paradiisliku muusikani välja.

Sama filmi aluseks olev raamat on aga veidi teistsugune. Filmiga üksühele teemaarendust sealt ei leia. Võiks isegi öelda, et pettusin natuke, kuna lootsin lugeda raamatust Richardi mõtteid sellisel kujul, nagu need filmis kõlama jäid. Selle asemel olin silmitsi küllaltki räige 20-aastaste kõnepruugiga ning Sali tegelaskujuna kangastus mulle ikka ja jälle üks teatud naisterahvas, kellega mõni aeg tagasi tööalaselt kokku puutusin. See tegi Salist minu jaoks ehk veidi ebameeldivama tegelase, kui ta muidu olnuks.

Kuid igatsus paradiisi järele jäi minus siiski püsima, ka peale raamatu lugemist. Kui oled loomult seikleja, siis see ongi see, mida pead tegema.. Kuid see, mida sa paradiisiks pead, võib ühel hetkel hoopis põrguks osutuda. Kõik sõltub vaatenurgast. Tõeline paradiis saab ikkagi ainult sinus eneses peituda.

Lõpetamata lugude vahepala

2010-09-28T13:45:00.003+03:00

Mul on pikemat aega lugemisel päris mitu raamatut. Ent päris lõpuni pole vahepeal ühegagi jõudnud. Seepärast ka tavatult pikk paus postituste vahel.

Gregory David Robertsi Shantaramiga alustasin juba suvel, kuid nüüd on see mu kapinurgale väga pikaks ajaks seisma jäänud. Lihtsalt aega on vaja, et süveneda, kuna see raamat nõuab pühendumist. Teine põhjus võib olla see, et ma ei tahagi, et see läbi saaks.
Amazonist leidsin suurepärase kommentaari Shantarami kohta. Kuna ilmselt ei leiaks isegi paremaid sõnu, siis siin see on:

Best Book of 2005, September 14, 2006
By Patrick M. Blackburn "BruinsRule23"

This review is from: Shantaram (Paperback)
It's just not fair. Gregory David Roberts is one of the best writers of our time, and I do not make that statement lightly. I am usually a 350-400 page novel-reader -- I like to get in and get out. But after reading the first paragraph (I dare you to read it and NOT be interested in seeing where he goes), I couldn't stop thinking about it. Actually, I read the first paragraph in Borders, put it down and went home. I simply didn't want to start a 900 page novel. But I couldn't get the passage out of my head the whole night, and returned the next day to purchase it. This book is magical. It reads like the best non-fiction adventure novel (!) ever written. I gave the book to my dad for his birthday and about a month later asked him how it was going. He told me that he had 100 pages left but hadn't read in two weeks because he "didn't want it to end."

Instead of a synopsis of the book, which is available in so many places, I thought I'd tell you my thoughts about the book and how it impacted me and those around me. I hope it helps. I tell everyone about this book and always say the same two things:

1) Don't let the 900 pages scare you.
2) Read the first paragraph. If you aren't interested in that, don't go on. But if that paragraph doesn't inspire you, I have no idea why you read in the first place. You can read the first page here on Amazon.

Hiljuti leidsin viimaks ometi ühest antikvariaadist Alex Garlandi The Beachi eestikeelse versiooni Rand. Seegi raamat on mul hetkel pooleli, kuid tõenäoliselt saab minu mõtteid selle kohta juba õige pea lugeda.
Raamatu filmiversiooni olen mitmeid kordi vaadanud ning see on pannud mindki unistama sarnasest põgenemisest reaalsusest ning paradiisiotsingutest. Teame aga, et filmi lõpuks veendub Richard, et paradiis pole mitte koht kaardil, vaid hoopis tunne.. miski, mis tuleks enda seest leida :)

Sirvinud ja tükati lugenud olen veel teisigi raamatuid - Anne Jirschi Intuitsiooni, Krayoni üht raamatutest, Andragoogika õpikut (jah, kool algas jälle) ja ühtteist muudki. Püüan end jälle sügistalvisesse lugemisrütmi saada ning eks siis hakkab ka postitusi regulaarsemalt ilmuma :)

Holland mitte ainult Hollandist ja Jodi Picoult

2010-07-04T10:28:00.007+03:00

Puhkus Türgis möödus päevitades ja lugedes ja muidugi süües ka :) Pikemalt siis lugemisest.

Juba mõni aeg tagasi soetasin endale raamatu nimega Netherland (Holland). Põhjust pole raske leida, Hollandis elatud aeg on jätnud oma jälje ja kõik, mis selle paigaga seotud, tõmbab automaatselt mu tähelepanu. Hollandist oli raamatus küll juttu, kuid tegevus toimus suures osas hoopis New Yorgis. See on raamat üksindusest, suhtest ja eelkõige kriketist. Kaanel küsitakse lugejalt: mida sa teed, kui naine võtab su poja ja jätab su üksi linna, mis on täis vaime? Oma loo jutustab Hans, kes on pärit Haagist ning õppinud Inglismaal. Ühel hetkel on nad naisega kolinud New Yorki ja saanud seal lapse. Ühtäkki varisevad aga Manhattani tornid rusudeks ja samamoodi variseb koost ka nende suhe.

Täitsa loetav raamat. Kindlasti sain teada palju kriketist. Point nagu oli ja nagu ei olnud ka. Mitte superelamus, aga loetav.

Kuna puhkust oli veel mitu päeva, aga raamatu sain läbi, siis leidsin Alanya võibolla ainsast raamatuid müüvast poest kasutatud Jodi Picoulti Handle With Care. Loetav, aga ei midagi enamat. Jodi Picoultil on väga palju paremaid raamatuid.

Intrigeeriv teema taaskord. Perre sünnib laps haruldase geneetilise haigusega, mille tõttu tema luud on nii haprad, et võivad ka aevastades puruneda. Ema otsustab võidelda oma lapse heaolu eest ja kaebab kohtusse oma ämmaemanda, kes juhtumisi on tema parim sõbranna. Samas on ta niivõrd silmaklappidega oma uue eesmärgi poole rühkimas, et jätab täiesti tähelepanuta oma teise tütre ning abikaasa. Loo lõpp oli kuidagi eriti.. võlts.

Ralphi pidu

2010-06-10T12:06:00.006+03:00

Ma ausalt öelda püüdsin lugeda mitut raamatut vahepeal, kuid kohe kuidagi ei edenenud midagi uut ja üldse tundsin, et vajan vahelduseks mingit kergemat lugemist, naisteka stiilis.
Riiulilt leidsin juba ammu-ammu loetud Lisa Jewelli Ralph's Party eestikeelse versiooni Ralphi pidu, mis ilmunud kunagi 2000 algul (umbes siis ma seda ilmselt ka esimest korda lugesin). Kahe õhtuga (mis seal salata, osaliselt ka ööga) oli raamatuga tutvus uuendatud ning täna võin vaatamata unisele olekule öelda, et oli ikka täitsa lahe lugemine.

Ralphi pidu on muide Lisa Jewelli esikromaan. Loo keskmes on Almanac Road 31 majas elavad noored inimesed, kelle omavahelisi suhteid selle raamatu lehekülgedel kajastatakse.
Ralph ja Smith on kauaaegsed sõbrad, kes otsustavad oma korteri vaba toa välja üürida. Nii ristuvad nende teed Jemiga, kes ühel õhtul astub sellesse oma unenägudest pärit majja. Korrus kõrgemal elavad 15 aastat koos olnud Karl ja Siobhan ning kõige kõrgemal meestemagnet Cheri.
Tuleb tõdeda, et nende kuue suhtesasipuntrad on päris mõnusalt kirja pandud ja lugemine edeneb vähimagi vaevata. Näiliselt kerge naisteka veergudelt leidsin sel korral lugedes ka palju sügavamaid sõnumeid. Jemi lemmikust Chinatowni supermarketi lihuniku sõnades oli midagi mõtlemapanevad vast kõigi jaoks (originaali austades tsiteerin ka originaalkeeles):

"Everyone in this city is scared, aren't they? There are lots of weirdos out there, but I don't suppose many of them are likely to kill you or kidnap you, are they?...So many people in this world and the law of averages says that you can only ever get to know such a tiny percentage of them. And fear means that you'll get to know even less. Why are we so scared of each other?"

Tõesti, miks me üksteist nii väga kardame?

Kadunud sümbol

2010-06-05T20:16:00.002+03:00

Dan Browni raamatuid lugesin viimati aastaid tagasi. Ei mäletagi enam täpselt, millal näiteks Da Vinci koodi lugesin.

Kadunud sümboli (The Lost Symbol) näol on tegemist järjekordse seiklusega, kus sümboloog Robert Langdon tegeleb ülisalajaste mõistatuste lahendamisega.
Sel korral saab tuntud teadlane väga äkilise kutse esineda Washingtonis loenguga, kuid kohale jõudes hakkavad hargnema hoopis teist laadi sündmused. Kapitooliumi hoone saalist leiab Langdon hoopis oma sõbra vabamüürlaste juhtfiguuri Peter Solomoni maharaiutud käe.. Peagi ilmub kohale ka CIA ning teatab, et tegemist on riigi julgeoleku seisukohast äärmiselt ohtliku olukorraga. Mis täpselt selle põhjustab ja milline ööpäev Robert Langdoni Washingtonis ees ootab, jäägu igaühe enda lugeda.
Raamat on väga kaasakiskuv. Pinge algab kohe esimeselt leheküljelt ega kao niipea. Põnevust jagub lõpuni.. mis paraku, vähemalt minu jaoks muutub liiga hollywoodilikuks. Pinge saab ühel hetkel otsa ja peale seda on veel miskipärast kirjutatud mitu lehekülge teksti, kus on küll ka sügavamaid mõtteid, kuid selle ümber ka palju vahtu.

Tahtsin veel mainida raamatu tõlget ja toimetamist. Olen viimasel ajal lugenud enamasti inglise keeles ja ehk isegi veidi võõrdunud tõlkekirjandusest. Paraku pole viimases midagi rõõmustavat. Raamatud tahetakse vist nii kiirelt müüki paisata, et viimane lihv jääb sageli andmata. Palju esines ka selles raamatus halba tõlget või pigem tõlgendust. Mitmel korral kujutlesin lauseid originaalkeeles ja märkasin, et otsetõlge ei olnud alati parim lahendus mõtte edasi andmiseks. Kuid olen veel hullemaid tekste lugenud ja seepärast ka mõnel korral raamatu lausa pooleli jätnud. Üldises plaanis ei olnud saab tõlge hindeks korraliku 4+ :)

Angel's Game 2

2010-05-29T15:15:00.003+03:00

Saigi raamat läbi loetud. Lõpp oli veel eriti kummaline. Üks müstiline lugemine üle pika aja. Tekitas soovi Barcelonas jälle ringi vaadata ning tekitas ka soovi kirjutada.. Proovida oma aju väänata ja vaadata, mis välja tuleb (nagu soovitas Isabellal teha raamatu peategelane David Martin).
Päris hinnet 5 see teos minult ei saa, midagi jäi nagu puudu..

Angel's Game 1

2010-05-27T11:06:00.005+03:00

Carlos Ruiz Zafóniga on mul mingi selline värk, et väga meeldib, aga väga raskelt tuleb. Nii nagu ma vaevlesin Tuule varju raamatuga, olen ma nüüd hädas Inglimänguga. On küll põnev, kuid Zafónile omaselt on väga palju erinevaid lugusid, mis teeb jälgimise palju raskemaks.

Raamatu stiil on juba üsna äratuntavalt sarnane autori eelmise raamatuga. Tegevus toimub sealsamas Barcelona tänavatel, kuid mõned aastakümned varem, kui Tuule varjus.
See lugu on süngem ja müstilisem. Raamatulehekülgedel eksleb kirjanik David Martin, kelle päästab surmatõvest salapärane kirjastaja Andreas Corelli..

Kirjanik ise on oma raamatust rääkinud nii:
"The Angel’s Game has many games inside, one of them with the reader. It is a book designed to make you step into the storytelling process and become a part of it. In other words, the wicked, gothic chick wants your blood. Beware. Maybe, without realizing, I ended up writing a monster book after all... Don’t say I didn’t warn you, courageous reader. I’ll see you on the other side." --Carlos Ruiz Zafón

Tõlgin siis ka natuke vabas vormis: Inglimängus on peidus mitmeid mänge, üks neist mängib lugejaga. See raamat on loodud sundma sind astuma loojutustamise protsessi ja saama osaks sellest. Teiste sõnadega tahab see nurjatu, gootilik tütarlaps teie verd. Olge ettevaatlik! Võibolla kirjutasin ma eneselegi teadmata hoopis koletisliku raamatu... Ära ütle, et ma ei hoiatanud sind, vapper lugeja. Teispoolsuses näeme.

Kui kunagi lõpuni jõuan.. annan teada :)

Seitse maailma

2010-05-05T11:09:00.002+03:00

Niisiis - Seitse maailma.
Avantüristide blogipidajaina tuntuks saanud autorid on pannud kaante vahele oma rännaku Lõuna-Ameerikas. See on jahmatav, julge, uskumatu, võimas, põnev, muinajutuline, sürreaalne ja muud sellised sõnad.
Eriti meeldib mulle nende rännustiil - näha igas võõras kogemuses uut võimalikku reaalsust. Nad ei arvusta, nad ei anna hinnanguid. Nad KOGEVAD ja tunnetavad maailma läbi enese. See on küll kohati väga äärmuslik, kuid miks ka mitte. Õige ja vale ning lubatu ja lubamatu piirid ongi igaühe jaoks erinevad. Julgus neid kombata on juba iseenesest tunnustust vääriv.
Raamat paneb ennastki unistama ja tahtma kogeda teisi reaalsusi. See inspireerib ning mida veel tahta ühelt reisiraamatult..

Liiga palju head...

2010-05-03T14:59:00.003+03:00

Liiga palju häid raamatuid käeulatuses tähendab seda, et loed neid kõiki korraga ja lõpule millegagi ei jõua.
Juba puhkuse ajal hakkasin bussisõidu ajal ajaviiteks lugema Richard Bransoni inspireerivat raamatut Screw It, Let's Do It. Hetkeseisuga on see aga pooleli, kuna vahepeal see Bransoni õhkav vaimustus ja lennukas propaganda väsitas mu ära ning haarasin ilukirjanduse järele..
Hiljuti sai ostetud Carlos Ruiz Zafóni Angel's Game ning nagu Tuule varigi on see inglimängu raamat väga sõltuvusttekitav. Ent kuna elus on nii palju muudki toredat teha, siis aegajalt jääb lugemine ikka tahaplaanile. Seetõttu ununeb ajuti, et miskit põnevat on juba lugemisel ja ei ole vaja veel üht alustada. Nii ma seda viimast just tegingi. Hakkasin lugema Avantüristidena blogi kaudu tuntuks saanud Beriti ja Terje reisiraamatut Seitse maailma.
Nii mul siis ongi praegu värskelt kolm raamatut pooleli. Ühestki siin praegu pikemat juttu ei tee ja kokkuvõtted ning muljed tulevad ikka siis, kui raamat läbi. Lihtsalt väike update minu vahepealsetest toimetamistest raamatute seltsis.

The Girl Who Kicked the Hornets' Nest

2010-04-22T11:37:00.004+03:00

Stieg Larssoni triloogia kolmas osa oli täpselt nii hea, nagu arvasin ning ehk paremgi veel.
Lisbeth Salander on ebatavaline naisterahvas, kes tänu oma vaimsetele võimetele ning kompromissitule käitumisele tekitab probleeme kõige kõrgemates ja salajasemates võimusektorites. Triloogia esimeses osas alanud tegevusliinid jõuavad siin lõpule.
Mikael Blomkvist on siingi kangelane, kes sepitseb liitlaste abiga kavala plaani päästmaks Lisbethi kallutatud seadusesilmade küüsist ning paljastamaks Rootsi salapolitsei sisemise veelgi salajasema üksuse. See "osakond" on tegutsenud väljaspool seaduste ning moraali ja eetika piire ning Lisbethi hädad on alguse saanud justnimelt sealt.
Tuline kahju on, et Stieg Larsson ei elanud nii kaua, et näha oma raamatute edu ning veel kurvem, et ta ei saa rikastada meie kirjandust rohkemate sarnaste põnevuslugudega. Millenniumi triloogia on kahtlemata viimase aja parimaid krimikirjanduses. Võrdleksin Grishami tippudega - Pelikani memorandum ja Klient näiteks.
Soovitan soojalt otsast alustada, kes veel lugenud pole :)

The Shadow of The Wind

2010-04-16T13:03:00.002+03:00

Ma just vaatasin järele ühest varasemast blogist, et esmakordselt alustasin selle raamatu lugemist juba 13. juunil 2007 ehk siis pea 3 aastat tagasi. Ega täpselt enam ei mäletagi, kuidas see mu omandusse sattus. Küllap ostsin Rahva Raamatust.
Esialgu läks lugemine väga mõnusalt, kuid mõni aeg hiljem olen kirjutanud järgmist:

Vahepeal on olnud palju tegemist ja vähe aega lugemiseks. Olen üritanud jätkata "tuule varju" neelamist, aga see on üks sellistest raamatutest, mille sees tuleb kogu aeg olla. Niipea kui jätad selle mõneks ajaks kõrvale, lummus kaob.

Seejärel oli mul raamat välja laenatud pikemaks ajaks ning kui ta ükskord tagasi sain, alustasin uuesti algusest, et jälle lummusse sattuda. Sattusingi - ülepeakaela.

Selles raamatus pole mitte üks lugu, vaid mitmeid lugusid. Seal on lugu Danielist, kelle isa viib 10-aastasena salapärasesse paika, Unustatud Raamatute Surnuaeda, kust poiss võib valida endale ühe raamatu. Leitud raamat on Tuule vari (The Shadow of The Wind).
Sellest hetkest hakkavad hargnema paljud teisedki lood - Barcelonast, sõjast, Ferminist, Clarast, Jorgest, Manuelist, Nuriast ja paljudest teistest ning eelkõige Julian Carax'ist, Tuule varju autorist.
Lisaks on see lugu armastusest ja vihkamisest ning unistustest.
Suurepärane jutustus, mis jääb kauaks kummitama.. ning ma võin ainult ette kujutada, kui kaunilt see originaalis hispaaniakeelsena kõlab..

Shutter Island

2010-04-11T11:36:00.003+03:00

Kui Shutter Island Leonardo di Caprioga peaosas meie kinodesse jõudis, teadsin, et tahan enne selle nägemist kindlasti Dennis Lehane'i samanimelise raamatu läbi lugeda. Ühel õhtul peale tööd Rahva Raamatust läbi jalutades ma ta leidsingi.
Teddy (di Caprio siis) ja tema partner Chuck saadetakse uurima ühe naise veidrat kadumist väiksel saarel asuvast vangla-hullumajast. Kõik tundub ülimalt kahtlane ja lavastatud ning Teddyl on ka oma isiklikud huvid mängus, miks ta just seda juhtumit uurima minna tahtis.
Muljed?
Meeldis ja ei meeldinud ka. Meeldis, et lõpp ei olnud aimatav (vähemalt minu jaoks). Terav dialoog oli vägagi nauditav, samas häiris mind vigane grammatika, mis oli ilmselgelt taotluslik. Võibolla oli põhjuseks see, et inglise keel ei ole minu emakeel ja seetõttu on ka 1950ndate Ameerika kõnekeel mulle tundmatu.
Kas soovitan?
Jah, ikka. Lugu on ju igati intrigeeriv. Põnev lugemine on see kindlasti.

Sissejuhatus

2010-04-11T11:27:00.002+03:00

Minu olematu järjepidevuse juures on muidugi kahtlane, et ma kõik oma lugemiselamused siia blogisse salvestatud saan, aga vähemalt annan ma oma parima.
Tõstan siia ka eelmise lugemisblogi postitused varasematest aegadest.

Julgus

2009-10-10T22:38:00.001+03:00

Alustasin vahepeal mitut raamatut, kuid siis köitis mu tähelepanu hoopis juba 20 aastat tagasi surnud vaimse õpetaja OSHO tekstidest kokku pandud raamat JULGUS (Courage). Lugesin selle läbi üsna ühe hingetõmbega ning sain jälle uue vaatenurga elule.

Kui sul on valida tuntu ja tundmatu vahel, siis vali igal juhul tundmatu ja mine julgelt otse edasi. Elu ongi ohtlik ja ettearvamatu, kuid selles peitubki võlu - midagi pole ette määratud. Sa ise lood oma reaalsust.

Anybody Out There? ja White Oleander

2009-09-07T17:10:00.001+03:00

Kaks viimati loetut on pealkirjas.

Anybody Out There? oli raamat leinast, sügavast kurbusest. Ometi oli see humoorikas, kohati ehk tobegi. Selle viimase tõttu ei suutnud ma lõpuni ära otsustada, kas see raamat siis meeldis mulle või mitte. Mõned asjad olid nagu liiga üle vindi keeratud.

White Oleander aga... klassika.. väga ILUS raamat. Astridi eneseotsingutest. Ingridi lõpuni konkreetne, kalgina tunduv karakter.. mis ometi armastab, aga omamoodi. Väga hea elamus.

The Narrows

2009-07-29T09:19:00.001+03:00

Kunagi ammu lugesin Michael Connelly The Poet'it ja mitmel korral mõtlesin, et ostan selle järje The Narrows, aga ostetud sain ta alles vist eelmisel aastal. Lugema hakkasin aga alles nüüd.

The Poet oli muidugi parem.. köitvam, põnevam, ettearvamatum. Järg mitte nii suurepärane. Paraku kipub see tihti niimoodi olema. Kirjanik on ühe teema juba tühjaks kirjutanud, samas kuna asjal oli menu ja otsad jäeti lahtiseks, võiks nagu järje teha..
Praegu olen siis sellises seisus üle hulga aja, et ei olegi ühtegi raamatut silmapiiril. Selles mõttes, et hetkel ei tea veel, mida järgmiseks loen. Aga küllap see tuleb :)

The Secret Life of Bees

2009-07-15T17:18:00.001+03:00

Oi kuidas mul oli vaja seda raamatut lugeda! Raamat jutustab loo 14-aastasest Lilyst, mustadest USAs 60ndatel ning mesilastest.. Rohkem ei hakkagi avaldama. Lugege!

Millegipärast tundus nagu iga sõna seal oli kirjutatud just mulle. See raamat oligi minu jaoks tehtud!

Nii õigel ajal ja nii vajalik.

Muud ei oskagi öelda.

Girl, Interrupted, Go Ask Alice ja The Other Boleyn Girl

2009-07-11T14:17:00.001+03:00

Oli väga tegus nädal, kui lugemist arvesse võtta ja muidu ka nii enam-vähem.
Girl, Interrupted läks kiirelt - õhtu ja pool päeva.. Aitas mõista hullumeelsust niiöelda seestpoolt.. et kuidas see tundub.

Go Ask Alice läks ka kiirelt, kuigi vahepeal ei saanud ma seda lugeda, sest minu vend (kes ei loe mitte midagi) võttis mult raamatu käest ja luges selle ise läbi!!! This must say something...

Väidetavalt on tegemist siis reaalselt eksisteerinud tütarlapse päevikuga kuskilt 1970ndatest. Kohati õudust tekitav lugu korralikust perest pärit teismelisest, kes satub narkootikumide küüsi, püüab pahest ka korduvalt vabaneda.. ning aegajalt tundub isegi tal see õnnestuvat. Kuidas kõik lõppeb, jäägu igaühe enda lugeda.

Sügavaima mulje jättis mulle aga hoopis The Other Boleyn Girl. Raamat oli paks ja võttis aega.. Kuningas Henry õukonna naiste elust jutustav, Boleyni tüdruku Mary silme läbi. Kuninganna Anne tõusust ja langusest. Super!

Nüüd võtsin käsile The Secret Life of Bees, mis mul kunagi ammu alustatud ja pooleli jäänud. Vahepeal on see raamat ka eesti keelde tõlgitud ning sel nädalal nägin Oprah' saates lugu sellest filmist, mis valmimas/valminud ja otsustasin, et järelikult viimane aeg ka minul see raamat läbi lugeda.

Dial M for Merde ja sekka muudki

2009-07-02T23:15:00.001+03:00

Täna on mu puhkuse teine päev ja lõpetasin ootamatult süllekukkunud Stockholmi reisilt soetatud Stephen Clarke'i uue teose Dial M for Merde.
Pole enam nii särav kui kaks esimest raamatut. Aga lugeda kõlbas ja läks päris libedalt ka. Palju kirjeldusi jätsin miskipärast vahele, lasin silmad üle... ehk kui eestikeelse tõlke saaks, oleks isegi mõnusam lugemine. Ootame ja vaatame.

Lisaks eelmises postituses kirjeldatud elevantide vee raamatule alustasin vahepeal veel ühte - Zadie Smithi romaani White Teeth. See ootab juba ammu ammu mu riiulis lugemist. Raskelt läheb. Kuhugimaani jõudsin ja siis sattusin juba teisi asju lugema.

Sõbrannale kingitust otsides (loosi läks muide Harper Lee klassika Tappa laulurästast) otsustasin lõpuks endale ära osta Philippa Gregory The Other Boleyn Girl'i. See raamat on mu soovide nimekirjas juba Hollandi-päevist. Nüüd tundus õige hetk ja koju ma ta tõin. Isegi lugesin täna paar lehekülge. Kuid ilmselt peab ta ootama, kuna täna jõudsid minuni veelgi ammusemad unistused - Go Ask Alice ja Girl, Interrupted. Neist viimast ma täna alustasingi. Õhuke raamat, homme ilmselt läbi... muljed siis.

Water for Elephants

2009-06-16T16:25:00.001+03:00

Just sellenimelise Sarah Grueni raamatu leidsin täiesti ootamatult kaminatoa kapist. Olin tema olemasolu absoluutselt unustanud. Sai soetatud vist juba 2 suve tagasi..
Just praegu tundub SEE, mida lugeda.. ja algus ongi tehtud. Kuigi lugemise aega on vähe olnud. Õhtuti niidab uni maha.
Raamatus juttu järsku orvuks jäänud veterinaariatudengist, kes avastab, et tal ei ole sentigi hinge taga ning kõnnib lõpueksamilt minema.. Ta hüppab mööduvale rongile ning avastab end keset rändtsirkuse möllu..
Umbes sealmaal ma praegu raamatuga olengi. Mis edasi, sellest edaspidi :)

Veel ühtteist vahepealsest lugemisest

2009-06-09T15:12:00.001+03:00

Proovin siia Amazoni abiga kirja saada mõned raamatud, mis meenuvad viimasest aastast:

Mida ... me üldse teame? - kogumik universumi toimimise salapärasustest, pole päris otsast lõpuni läbi lugenud, aga intrigeerivaid teemasid on seal piisavalt.

He's Just Not That Into You - Greg Behrendt - ostsin selle reklaami ohvriks langenuna, lugesin pool läbi ja hakkasi mõtlema, et päris üks ühele ma oma ellu seda
Seksi ja Linna naistele mõeldud meeste mõtete lugemise raamatut kanda ei saa.. pooleli hetkel.

Sergei Lukjanenko - The Night Watch - ostsin triloogia esimese raamatu ja mõnda aega lugesin päris suure huviga. Mingil hetkel aga pooleli ta jäigi..

Jodi Picoult - Süüdistus - ostsin puhtalt sellepärast, et tõlkijaks oli minu kallis inglise keele õpetaja Leelo Kaskmann. Raamat ise oli tüüpiline Picoult, kuid mitte nii meeldejääv, et ma praegu teaksin, millest täpselt. Picoult'il on paremaid lugusid..

Eat, Pray, Love - Elizabeth Gilbert - võtsin uuesti ette ja jõudsin lugemisega millalgi sügisel isegi kuskile veerandi või kolmandikuni. Miskipärast aga ei edene see raamat mul. Ühe naise eneseotsingud on intrigeeriv teema, kuid miski selles jääb mulle mõistmatuks või miskipärast ei edene tema eneseavastuste lugemine mul kuigivõrd.

Anna Gavalda - Hunting and Gathering - oli väga mõnus raamat, haaras mind oma lummusse päris pikaks ajaks. Üks klassika, mida aegajalt üle lugeda. Loo keskmes on kolm omamoodi tegelast, kes jagavad üht korterit Pariisis. Selle loo moodustavadki need kolm ja ühe vanaema, kes ühel hetkel samuti nende juurde kolib. Nende kasvamised ja arengud ning omavaheline sügav sõprus on see, mis pakub väga mõnusa ja nauditava lugemiselamuse.

Millalgi sügisel kooli raamatukogust võtsin Nick Hornby - Maoli. Lugu sellest, kuidas üks noor kutt ootamatult isaks saab.

Rohkem vist praegu kuidagi ei meenu asju..

... ja varsti on terve aasta kui unenägu läinud...

2009-06-09T14:59:00.001+03:00

Ma olen selle raamatublogi siin täiesti unarusse jätnud. Lausa kurb. Vahepeal on palju-palju raamatuid loetud ja päris kindlasti ei suuda ma neid kõiki enam meenutada, veel vähem nende lugemise järjekorda ning kõiki vahetuid muljeid.

Panen siis kirja vähemalt need, mis sügavama jälje jätnud.

Pimedal ajal (sügisel või talvel) haaras mind Twilighti hullus. Ma olin seda Stephenie Meyeri Videviku eestikeelset raamatut juba enne ka raamatupoes märganud, natuke nagu tõmbas selle poole, kuid vaatasin et noorteraamat ja jätsin asja sinnapaika. Ühel päeval aga raamatupoes kolades pidin selle raamatu ära ostma, ingliskeelse siis.
Öö möödus lugedes ning järgmised nädalad elasin justkui mingis teises maailmas. Twilighti lummuses ostsin ka 2 järgmist osa ning needki lugesin imekiirelt läbi.
Viimase, neljanda raamatuga, lõpetasin aga alles hiljuti, nüüd kevadel. Kokkuvõtteks ütleks, et esimene oli siiski parim.. mingi seletamatu maagia..

Viimastel nädalatel lugesin eesti keeles üle eelmise aasta lemmiku, Donna Tartt'i Salajase ajaloo. Ikka super. Ikka veel ja ka eesti keeles.

Püüan nüüd ja edaspidi oma raamatumaailma avastamisretked ikka kirja ka panna.. st üritan ennast parandada ja järjekindlam olla :)

Suvi läks kui unenägu...

2008-08-06T11:23:00.001+03:00

Tegelikult ei ole küll suvi veel kaugeltki läbi. Kuid minu vahepealne pikk puhkus küll. Nimelt 5. mail saabusin ma tagasi Eestisse ja oi kui hea on kodus olla :)

Vahepeal on jälle kõik loetud raamatud kirja panemata jäänud. Suvel neid eriti pole olnudki aega ega tahtmist lugeda, muid tegemisi-toimetamisi on olnud üle mõistuse palju. Kuid ka veel Hollandis viibides loetud raamatuelamusi pole ma miskipärast siin kirjeldanud. Praegu mälu järgi väga raske seda infot taastada, kuid püüan.

Peale võimsa elamuse jätnud Salajast ajalugu püüdsin alustada mitut raamatut, kuid kuidagi ei leidnud seda õiget, mis hetkemeeleoluga oleks sobinud.

Lugesin päris mitu Jodi Picoulti romaani: The Pact, Vanishing Acts ja Plain Truth.
Kõik olid omamoodi head ja haaravad. Parim neist ehk siiski The Pact. Raamat jutustab loo kahest perekonnast, kelle head suhted katkestab ühe pere poja ja teise tütre ühine enesetapp.

Mäletan, et ühel päeval Centraal Stationi ajalehe-ajakirja poest läbi astudes avastasin uue Merde raamatu ehk siis Stephen Clarke'i Merde Happens. Loomulikult pidin selle kohe ostma ning üsna kiirelt sai ta ka läbi loetud. Merde-raamatute kangelane Paul West võtab seekord suuna Ameerika Ühendriikidesse, kuna ta poolkogemata satub osalema võistlusel promomaks kõige paremini Suurbritanniat USA-s. Mis ma oskan öelda, taaskord supernaljakas. Kuid siiski pean mainima, et parim neist kolmest on ikkagi esimene.

Nüüd Eestis proovisin ka alustada ühte ja teist, kuid jällegi ei leidnud meeleoluga sobivat raamatut. Lõpuks leidsin oma õe kapist Santa Montefiore romaani Oota mind ombupuu all (Meet Me Under the Ombu Tree). Ei teagi mismoodi see raamat mul kunagi lugemata on jäänud ning kas ma olen selle ise ostnud? Igal juhul oli meeldiv avastus ning lõpule jõudsin sellega üleeile hilisõhtul. Lugu Sofia Solanasest, kes pere jaoks lubamatu armastusloo tõttu saadetakse kodusest Argentiinast kaugele Euroopasse, kus ta veedab üle 20 aasta. Ühel päeval saabub ta olude sunnil tagasi ... ning armastusloos pole midagi muutunud..

Konkreetselt midagi järgmiseks plaanis veel ei ole, lugemata raamatuid on kodus riiulis veel küll, ehk hakkab sealt midagi kätte.

The Secret History

2008-03-13T11:38:00.001+02:00

Üks tuttav on rääkinud sellest raamatust ammu juba. Nüüd siis otsustasin ikkagi osta ja lugeda. Väga hea oli.

Donna Tartt - The Secret History

See oli küll kohati väga sünge ja hirmutav, kuid samas suurepärane jutustus kolledžiõpilastest, kes ... tapavad oma kaaslase, et varjata oma varasemaid tegusid.
Imelik oli selle raamatu juures see, et alles teises pooles sain ma aru, et tegemist on kooliga tänapäeval või noh siis ilmselt kuskil 90ndatel. Kuni sinnamaani oli mulle tundunud, et loo tegevus toimub kuskil palju varasemal ajal (ehk 20 sajandi keskpaigas või varem). Ei tea, miks mulle selline mulje jäi.

Igal juhul on tegemist ühega neist raamatutest, mis jäävad pikemaks ajaks kummitama...

Kojutulek

2008-02-27T18:01:00.001+02:00

Nonii, ma olen nüüd juba 4 nädalat tegelikult kodust väga kaugel olnud.. aga eile öösel lõpetasin Rosamunde Pilcheri romaani Coming Home ehk siis Kojutuleku, millest üks sõbranna mulle juba aastaid räägib.. hea raamat oli, väga paks. Sain kohe mitmeid öid lugeda.

Raamat jutustab loo Judithist alates väga varasest lapsepõlvest kuni täiskasvanueani välja. Nauditav lugemine ühe inimese kujunemisest ja suhetest pikitud maaililiste kirjeldustega Inglismaast. Võimas raamat, kuid tahab, et tema jaoks aega võetakse st lugeda tuleb ikka mõnuga :)

The Glass Castle

2008-01-28T02:41:00.001+02:00

Paar tundi tagasi sain läbi Jeannette Wallsi memuaari The Glass Castle. Soovitan soojalt.

Jeannette jutustab oma lapsepõlvest perekonnas, mis ei funktsioneeri just tavamõistes "normaalselt". Lugu sellest, kuidas tema tütrena on rohkem kahe jalaga maa peal kui ema või isa ning peab vastutuse paljuski enda kanda võtma.
Ema Rose Mary on kunstnik ning isa Rex, leiutaja.. vähemalt näevad nad end neis rollides. Briljantse mõistusega Rexil on raskusi töökohtade pidamisega, eelkõige alkoholi pärast. Seega virelevad nad pidevas puuduses ja rändavad ühest kohast teise, kuna oma suhtumise tõttu tekivad neil alati probleemid kohalikega ning isa tõttu pahatihti ka seadusega.

Kirjanik on suurepärane jutustaja. Väga väga hea raamat.

The Year Of Magical Thinking

2008-01-24T02:10:00.001+02:00

Mulle meeldivad ilusate pealkirjadega raamatud. Ilus on siinkohal ehk vale sõna. Huvitav, haarav, salapärane... midagi sinnakanti.
The Year Of Magical Thinking on täpselt selline pealkiri, mis mind juba pealkirja enda pärast tõmbab. Maagilise mõtlemise aasta...
Lugu ise on ühe kirjaniku väga valusalt aus jutustus kurbusest, leinast, oma mehest ja tütrest. Ta on pannud kirja oma mõtted ja elu ühe aasta jooksul, mis järgnes ta mehe surmale.
Igal leheküljel on valu.. viha.. kurbus.. valusalt ilus ja aus.

Täpsustus

2008-01-20T14:13:00.001+02:00

Just praegu meenus, et vahepeal (kunagi sügisel) lugesin Michael Connelly haaravat thrillerit The Poet. Sellele olevat ka järg, mille ühel päeval kindlasti läbi loen. Kunagi millalgi lugesin ka Stephen Clarke'i Pariisi raamatu järge Merde Actually, mis ka eesti keeles ilmus nime Merde 2 nime all. Praegu nüüd jälle rohkem ei meenu :(

Pika pausi lugemised

2008-01-20T13:54:00.001+02:00

Olen väga väga pikalt mitte kirjutanud siia. Seetõttu on nüüd jube raske meenutada, mida kõike vahepeal lugenud olen. Püüan siiski ehk tuleb meelde.
Kõigepealt lugesin Brüsseli reisi ajal läbi Khaled Hosseini A Thousand Splendid Suns. Kite Runneri autori järgmine raamat jutustas loo noorest afgaani naisest, kes temast palju vanemale mehele naiseks müüdi. Avardas jällegi palju silmaringi.
Vahepeal püüdsin vist nii üht kui teist lugeda, kuid ei suutnud tõsiselt keskenduda.

Detsembris Shotimaal käies ostsid Jodi Picoulti raamatu Nineteen Minutes.

Lugesin selle päris kiiresti läbi. Raamat oli hea, üllatava lõpuga, kuid ei ütleks, et supersaavutus.
2008. aasta algas mulle Sophie Kinsella uue ajuvaba naistekaga, millel nimeks Kellel poleks saladusi? (Can You Keep a Secret?). Raamat oli aju puhkamiseks ja muude mõtete tõrjumiseks ideaalne.

Selle järel haarasin kohe Brigid Keenani Diplomaatiline pagas (Diplomatic Baggage). Selle raamatu näol oli tegemist ühe diplomaadi naise humoorikate meenutustega elust erinevates riikides lähetustes olles. Mõnus lugemine.

Järgmiseks neelasin anonüümse autori nimetu raamatu - täpselt nii - Raamat, millel pole nime, kirjutatud anonüümse autori poolt (The Book With No Name by Anonymous).
See oli segu põnevikust ja õudukast, sekka ulmelisi tegelasi. Kirjutatud nagu põlve otsas tehtud kodukootud õudusjutt. Olenemata kõigest sellest väga haarav lugu. Spekuleeritakse isegi, et ehk on selle kirja pannud Stephen King ise.

Üleeile öösel lõpetasin praeguseks viimase lugemise - Helen Fieldingu Kuulsuste klubi ristiretke (Cause Celeb). Lõbusas võtmes, kuid samas tõsiseid teemasid käsitlev väga loetav raamat olevat Bridget Jonesi autori esimene romaan. Tegemist pole küll millegi nii suurepärasega kui Bridget Jonesi lood seda olid, kuid väga lahe lugemine sellegipoolest.

Loodan, et ei unustanud midagi vahepeal veel loetut päris ära. Püüan küll pingsalt meenutada, kuid ei midagi.
Vahepeal lugesin päris lõpuni kunagi pooleli jäänud Bill Brysoni Kõiksuse lühiajaloo ning võtsin käsile ka ammu soetatud Holy Blood Holy Grail'i, mis on siiski veel pooleli.
Samuti ostsin hetke ajel Michio Kaku ilmselgelt huvitava populaarteadusliku teose Parallel Worlds. Olen seda veidi lugenud. Natuke raske on jälgida, kuigi ilmselgelt ei vaja lugeja põhjalikke algteadmisi füüsikast. Raamat nõuab lihtsalt õiget aega ja süvenemist. Paralleelsete reaalsuste lugu on igal juhul huvitav.

Elust ka.. tulenevalt erinevatest pööretest minu elus olen otsustanud mõneks ajaks Eestist ära kolida. Proovin õnne Hollandis. Tunne on selline, et tuleb minna. Plaani pole, eks paistab, mis saab. Raamatuid loen kindlasti edasi :)

The Memory Keeper's Daughter ja pilved

2007-10-21T11:11:00.002+03:00

Aega on nüüd palju vähem ja seetõttu edeneb lugemine ka väga aeglaselt.

Eile öösel sain läbi Kim Edwardsi raamatu The Memory Keeper's Daugther. See oli raamat täis südamevalu ja üksindust. Raamat mehest, keda koormab kohutav saladus. See varjutab kogu tema ja ta lähedaste elu. Raamatus on ehk liigagi palju epiteetilisi kirjeldusi, kohati jätsin neid vahele.

Vahepeal aga avastasin enda jaoks ka absoluutselt mitte ilukirjandusliku Pilvevaatleja käsiraamatu. Väga mõnusalt kirjutatud raamat pilvedest. Ei midagi teaduslikku, vaid hoopis tõelise pilvefänni jutustus pilvedest, kus pilvede tekkimise teooria vahele on pikitud ka ilukirjanduslikke seiku, mis seotud loomulikult pilvedega. Ääretult lahe lugemine. Muutu või isegi pilvefänniks!

The Innocent Man

2007-09-13T14:51:00.001+03:00

Lõpetasin Grishami kõige uuema raamatu lugemise üleeile õhtul. Tegemist pole seekord hoopis mitte ilukirjandusega, vaid looga elust enesest.

Autor on kirja pannud loo särava tulevikuga pesapallitähest, kelle karjäär ei lähe hoopis mitte nii kergelt ülesmäge nagu paljud ootavad. Mees osutub vaimselt ebastabiilseks ning langeb alkoholi ja narkootikumide küüsi. Küll aga ei ole ta mõrvar. Kuid just selleks püüab kohalik politsei ja prokuratuur teda tembeldada. Koos temaga satub vanglasse ka ta ainuke sõber, absoluutselt süütu, tütart kasvatav kooliõpetaja.

See on lugu äärmiselt kohutavast politseitööst, mis viib aastateks trellide taha täiesti süütud inimesed. Väga põnevalt kirja pandud loo taga on tohutu uurimistöö. Grisham on jälle suurepärase asjaga hakkama saanud.

Vahekokkuvõte

2007-09-03T23:01:00.001+03:00

Veel üks postitus siia päeva ;)

Lugesin kokku, et selle blogi algusest olen siis täielikult lõpetanud 10 raamatut. Algus oli millalgi juunis. Panen kõik pealkirjad siia ritta ka statistika mõttes:

1. Audrey Niffenegger - Ajaränduri naine
2. Jodi Picoult - Oma õe hoidja
3. Khaled Hosseini - Kite Runner
4. Diane Setterfield - Kolmeteistkümnes lugu
5. J. K. Rowling - Harry Potter and Deathly Hallows
6. Alice Sebold - The Lovely Bones
7. Jodi Picoult - Kümnes ring
8. Marina Lewycka - Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu
9. Mark Haddon - A Spot of Bother
10. Arthur Golden - Memoirs of Geisha

Kolme kuuga kümme raamatut ei olegi väga palju. Arenguruumi veel on, raamatuid ka.. tuleb tempot tõsta, mis muud.

Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu

2007-09-03T22:55:00.001+03:00

Vaatasin eelmisi postitusi ja avastasin, et polegi kirjutanud midagi pealkirjas mainitud raamatust.

Lugesin selle läbi nädalal, mis eelnes mu puhkusele. Raamat oli hästi loetav, kerge ja kiire. Humoorikalt kirjutatud lugu Suurbritanniasse emigreerunud endisest ukraina lennundusinsenerist, kes üle kaheksakümnesena otsustab abielluda endast 50 aastat noorema ukrainlannaga. Viimane loomulikult tahab saada ainult inglise kodakondsust ja paremat elu, mida vana mees talle ometi pakkuda ei suuda.
Raamatu minategelane on hoopis inseneri üks tütardest, kes siis koos oma vihavaenlasest õega üritab isa uue naise käest päästa. Koomiline jutustus, mis on pikitud lõikudega traktorite ajaloost :)

Pea puhkamise raamat, aga ei midagi võrratut.

Raamatuklubi puhkus Korful

2007-09-03T22:41:00.002+03:00

Saabusin eile Korfult, mis on olnud üks minu unistuste sihtkohtadest tänu Durrelli Minu perele ja muudele loomadele :) Korfu oli muidugi suurepärane. Reisi jäävad varjutama ainult sääsed ja nohu.

Nädal seal kujunes väga lugemise rohkeks. Kogu seltskonnaga lamasime mitmel päeval õhtuni rannas, kõigil ninad raamatutes. Tänu nii viljakale lugemispuhkusele jõudsin nädalaga läbi lugeda kaks uut raamatut.

Alustasin reisi Kazuo Ishiguro teosega Never Let Me Go, aga algus venis ja tundsin, et ei ole päris selle raamatu aeg, hiljem hakkas seda lugema hoopis minu sõbranna. Ise võtsin siis käsile hoopis varem alustatud Haddoni uue loo A Spot of Bother. Täitsa mõnus lugemine oli. See oli ühe perekonna lugu - nende omavahelistest suhetest ja lõpuks leitud õnnest. Lähemalt keskenduti küll pereisale, kes ühel päeval hakkab uskuma, et tal on kasvaja, ja et ta sureb varst. Ta keerab päris korralikult segi ja siis juhtub veel igasugu muid sündmusi, mis kogu perekonna elu päris kõvasti pea peale keeravad.

Kirjutatud on lõbusalt ja lugeda on mõnus. Hea lugu, aga ei midagi erilist ka.

Teise reisiraamatuna lugesin samuti kunagi korra alustatud Arthur Goldeni romaani Memoirs of Geisha. See raamat meeldis mulle väga. Jutustatud oli väga haaravalt, elasin geisha loole väga kaasa. Raamatu lõpus tabas mind kerge pettumus. Kui olin lõpetanud omast arust ühe tõelise geisha tõeliste memuaaride lugemise, sain lehte keerates teada, et tegelikult on kõik eelnevalt loetu hoopis autori väljamõeldis. Kuidagi kurb oli, et seda ilusat lugu ei olegi tegelikult sündinud.
Muidugi raamatu väärtust see minu silmis ei kahanda - tegemist on väärtusliku infoallikaga. Minul puudust ausalt öeldes varem ettekujutus geishade tegelikust olemusest ja elust. Teadsin neid pigem ainult kui ilusate kimonotega jaapani naisi.

Veel reisi viimasel päeval ostsin Gouviast ammu ihaldatud John Grishami uue raamatu An Innocent Man. Juba on sellest veerandijagu loetud ja nagu Grisham ikka, jutustab haaravalt. Kuigi seekord on tegemist päris tõesti juhtunud looga, mida siis autor oma pilgu läbi dokumenteerib.

Mõne aja pärast siis sellest viimasest raamatust ka lähemalt.

Toimekas august

2007-08-20T16:27:00.001+03:00

Olen oma lugemispäeviku unarusse jätnud, lugemist siiski mitte. Lihtsalt tegemist on olnud. Palju uusi raamatuid olen ka ostnud.

Peale armsate luude, lugesin natuke Arthur Goldeni raamatut Memoirs of Geisha. Aeg ei tundunud olevat siiski veel küps ja edasi proovisin Sue Monk Kiddi teost The Secret Life of Bees. Ka see on praeguse seisuga pooleli.

Läbi lugesin aga Jodi Picoulti järjekordse raamatu Kümnes ring, mis küll kahjuks ei olnud pooltki nii hea kui Oma õe hoidja. Loetav oli sellegipoolest ja lõpu tegin temaga just eile õhtul. Võibolla olin lõppu lugedes isikliku elu sündmuste tõttu ka liialt hajevil ja raamat jäi seetõttu vajaliku tähelepanuta..

Täna hommikul alustasin Mark Haddoni uue teosega A Spot of Bother.. aga ilmselt ei ole ma selle jaoks õigel lainel. Vaatan oma raamatukogu üle ja leian midagi sobivamat praeguseks meeleoluks.

The Lovely Bones

2007-07-31T19:35:00.001+03:00

Öösel vastu tänast lõpetasin selle raamatuga.
Alice Sebold on kirjutanud hämmastava loo.. kohutavalt traagiliselt alanud raamatust koorub välja hoopis ühe naabruskonna lugu.

Lugu sellest, kuidas ühe tüdruku mõrv mõjutas paljusid inimesi - isegi neid, kellel temaga otsest kokkupuudet ei olnud. Raamatust ei jää masendavat järelvirvendust. Hoopis helge, soe, armas tunne..

Eriliseks teeb loo veel jutustaja, kelleks on seesama mõrvatud tüdruk. Ta vaatab taevast alla maa peale ning õige korraks saab ta tunda ennast veel ka elavana maa peal...

Väga hinge minev. Suurepärane lugemiselamus.

Harry lõpp

2007-07-23T23:19:00.001+03:00

Täna said minu jaoks läbi Harry Potteri seiklused.

Laupäeval ilmunud viimane osa on nüüd siis läbi loetud. "Lõpp hea, kõik hea", võiks selle kohta öelda. Kuigi oli ka palju kaotusi "heade" hulgas.

Raamat oli päris hea. Kuidagi natuke kurb on nüüd ja tühi tunne. Ei olegi uut osa mida oodata. Esialgu saab siiski veel oodata eestikeelset varianti, mis kuuldavasti peaks ilmuma novembris.

Kolmeteistkümnes lugu

2007-07-16T00:21:00.001+03:00

Lõpetasin just Diane Setterfieldi raamatu Kolmeteistkümnes lugu. Ma ei ütleks, et ma sellest just vaimustuses olen. Kuigi raamat oli hästi kirjutatud ja loetav, jätsin ma palju kirjeldusi vahele, mis minu meelest olid üleliigsed. Stoori oli huvitav ja lõpus oli ka puänt, aga see ei jätnud mulle sellist jälge nagu mõned teised hiljuti loetud raamatud.

Kite Runner

2007-07-12T23:28:00.001+03:00

Tegemist on kahe Afganistani poisi looga. Üks neist on rikka isa poeg ja teine tema isa teenri poeg. Poleks uskunudki, et selline lugu võiks mind köita, aga võta näpust.. jutustatud on väga hästi ja raamat sunnib end lugema. Praegu just avastasin, et aasta lõpus linastub selle raamatu põhjal ka film..

Afganistani olukorrast ei teadnud ma ausalt öelda kuigi palju. Raamat annab päris hea pildi. Lugu on ka väga hea.. Lugu kahest poisist ja nende isast.. nagu lõpus selgub.. ühisest isast. Kahetsusest ja süütundest.. Valus raamat ja kurb, aga hea.
Arvan, et tahaksin isegi lugeda Khaled Hosseini teist raamatut, mille pealkiri on A Thousand Splendid Suns.
Eks aeg näitab, millal ma selleni jõuan. Praegu on nii palju raamatuid ees, mis lugemist ootavad ;)

Oma õe hoidja

2007-06-20T21:41:00.001+03:00

Ostsin eile ja peale kinoskäiku hakkasin ka kohe lugema.

Väga hea raamat. Teema on intrigeeriv.. mitte tüüpiline. Raamat räägib 13-aastasest tüdrukust, kes sündis siia maailma olemaks oma 3 aastat vanemale õele luuüdidoonoriks. Tema sünd oli täpselt kalkuleeritud ja teda on opereeritud juba kümneid kordi. Kõik selleks, et tema õde saaks elada. Teda ennast kui isiksust justkui polekski.. Ühel hetkel tahab ta aga sellest mitte keegi olemise rongist maha astuda ja palkab advokaadi oma õigusi kaitsma.

Lugesin eile kella neljani hommikul, niivõrd raske oli seda raamatut käest panna. Jõudsin umbes poole peale. Nüüd kohe kavatsen jätkata.

Raamatuhull

2007-06-19T14:44:00.001+03:00

Raamatuhull ostis täna jälle kaks raamatut - kasutatud Maeve Harani Tangot tantsitakse kahekesi ja uue Jodi Picoulti Oma õe hoidja.
Tango raamatut olen kunagi raamatukogust laenutanud, oli tõesti väga hea raamat. Kuna eriti enam sisu ei mäleta, seetõttu ongi hea üle lugeda.
Jodi Picoulti raamatu kohta olen Amazonist väga häid arvustusi lugenud. Tagakaanelt loetu tundus samuti intrigeeriv..

Ajaränduri naine

2007-06-12T00:07:00.001+03:00

Mõtlesin, et peaksin oma lugemise üle mingitki arvet pidama, kasvõi meenutamiseks.. sama tunde läbielamiseks..

Lõpetasin just Audrey Niffenegger'i Ajaränduri naise. See on ilus raamat, aga nagu tihti juhtub - väga kurva lõpuga. Autor on fantastiline jutustaja. Ootasin huvi ja põnevusega iga Henry ja Clare'i järgmist kohtumist ajas.

Üks neist raamatutest, mis jääb veel pikaks ajaks kummitama..