Puhkus Türgis möödus päevitades ja lugedes ja muidugi süües ka :) Pikemalt siis lugemisest.
Juba mõni aeg tagasi soetasin endale raamatu nimega Netherland (Holland). Põhjust pole raske leida, Hollandis elatud aeg on jätnud oma jälje ja kõik, mis selle paigaga seotud, tõmbab automaatselt mu tähelepanu. Hollandist oli raamatus küll juttu, kuid tegevus toimus suures osas hoopis New Yorgis. See on raamat üksindusest, suhtest ja eelkõige kriketist. Kaanel küsitakse lugejalt: mida sa teed, kui naine võtab su poja ja jätab su üksi linna, mis on täis vaime? Oma loo jutustab Hans, kes on pärit Haagist ning õppinud Inglismaal. Ühel hetkel on nad naisega kolinud New Yorki ja saanud seal lapse. Ühtäkki varisevad aga Manhattani tornid rusudeks ja samamoodi variseb koost ka nende suhe.
Täitsa loetav raamat. Kindlasti sain teada palju kriketist. Point nagu oli ja nagu ei olnud ka. Mitte superelamus, aga loetav.
Kuna puhkust oli veel mitu päeva, aga raamatu sain läbi, siis leidsin Alanya võibolla ainsast raamatuid müüvast poest kasutatud Jodi Picoulti Handle With Care. Loetav, aga ei midagi enamat. Jodi Picoultil on väga palju paremaid raamatuid.
Intrigeeriv teema taaskord. Perre sünnib laps haruldase geneetilise haigusega, mille tõttu tema luud on nii haprad, et võivad ka aevastades puruneda. Ema otsustab võidelda oma lapse heaolu eest ja kaebab kohtusse oma ämmaemanda, kes juhtumisi on tema parim sõbranna. Samas on ta niivõrd silmaklappidega oma uue eesmärgi poole rühkimas, et jätab täiesti tähelepanuta oma teise tütre ning abikaasa. Loo lõpp oli kuidagi eriti.. võlts.
